Seljametsa kool on 90 aastane
25. septembril tähistatakse Taali-Pustuski kooli asutamise 90. aastapäeva, kuhu on kutsutud kunagised vilistlased ja õpetajad.
1920. aastal asutatud Taali-Pustuski koolis algas õppetöö 27. septembril. Koolimajaks sai 1873. a. ehitatud mõisavalitseja eluhoone. Esimesel õppeaastal tunti puudust kõigest. Pidude korraldamise tuludest pandi alus õpilaste raamatukogule ja soetati muid õppevahendeid. 1923. a. seati sisse laste öökorter mõisa endises töölismajas. 1929/30. õppeaastal rajati õpilaste abiga kooliaed, istutati 50 sireli- ja 250 kuuseheki taime. 1930. a. hakkas Eestis kehtima kohustuslik 6-klassiline haridus, mis muutis ka selle kooli korraldusele vastavaks. 1932/33. õppeaastal alustasid tegevust noorkotkad ja aasta hiljem kodutütred. 1940/41. õppeaastal sai kooli nimetuseks Seljametsa Mittetäielik Keskkool. 1972. aastal kool suleti ja avati 20 aastat hiljem uuesti.
Kooli asutamisest saab lugeda ühest käsikirjalisest dokumendist järgmist (kirjaviis muutmata):
Eesti riikliku iseseisvuse algpäevil, mil oldi kibedasti ametis riigikorraldustöödega, ei unustatud ka meie koolide asutamise ja kogu võrgu revideerimise küsimust. Jõuti tulemusele, et olemasolev koolidevõrk on meil liialt õre, ja ei ole oma asukohtadelt küllalt otstarbekohane, milliseist põhjuseist väljudes asutati üle riigi rida uusi koole ja likvideeriti mõned otstarbetult ligistiku seisvaist. Palju neist uusist kooleist paigutati maareformi alusel võõrandatud mõisate elamutesse, millise asukoha sai ka omale samal ajal loodud Pustuski algkool.
Maareformi elluviimisega planeeriti Pustuski karjamõisa südamest 14,15 tiinu suurune maaala, millisel asus mõisa elamu ühes kõrvalhoonetega. Mainitud krunt jäeti esialgu sääduse järele maasaajatele väljajagamata ja kavatseti ringkonnavalitseja elukohaks määrata. Kuid enne kavatsuse täitumist otsustas Taali valla Nõukogu 1920. aasta suvel asutada nimetatud kohal algkooli ja saatis sooviavalduse Maakonna Koolivalitsusele ühes tarviliste andmetega kooli registreerimiseks. Sama aasta sügisel tunnustatigi kool registreerituks ja nimetati Taali-Pustuski 4kl. algkooliks.
Veel puudus uuel koolil õppejõu personaal. Töötama tuli hakata nelja klassi juures kahe õppejõuga. Taali Vallavalitsuse poolt kuulutati välja koolijuhataja ja õpetaja valimised, millise tähtpäevaks osutus 1920. a. 31. juulikuu päev. Juhatajaks valiti Taali 6 kl. Algkooli õpetaja Peeter Kubu ja õpetajaks Taali-Urumarja algkooli juhataja Marie Johanson.
Õpilasi kogunes alles sündinud kooli 56. Neist olid mitmed Reiu, Kilingi ja Uulu vallast.
Ella Rummu on Seljametsa kooli esimese lennu ainus elus olev vilistlane
Käesoleva aasta 29. aprillil tähistas Raekülas elav Ella Rummu oma 100-dat sünnipäeva. Järgmisel päeval kirjutas ajakirjanik Grete Naaber Pärnu Postimehes sellest kuidas sünnipäevalaps krapsas kohvi ja tordi pakkumise ajal toolilt püsti, et pakkuda külalistele istet. Vanaproua jaksas terve päeva lillede ja kingitustega õnnitlejate voori vastu võtta.
Eelmisel nädalal Ella Rummut külastades veendusin, et nelja klassi haridusega Taali-Pustuski algkooli vilistlane on 5 kuud hiljem sama reibas ja eluterve vaimuga. Kuigi teda külastab vajadust mööda hooldaja Milvi Rannamets, elab naine üksi ja tuleb veel täiesti iseseisvalt kõigega toime. Külastusele eelneval päeval olevat ta olnud abis kuuri lammutamisel ja kõndinud kartulikorviga õuel. Mälu ja mõtteteravus töötavad kadestamisväärselt täpselt. „Rääkides tuleb kõik nagu film silme ette ja siis ma unustan ära, mida ma ütelda tahtsin,“ vabandab külalislahke naine, aga kuulaja ei oska tähele panna, et jutuvestja midagi oleks unustanud või kahevahele jätnud. Kuna ajalehtede tellimine oleks liialt kallis, siis loeb lehed läbi vastavalt sellele, kuidas talle Tartust Postimeest tagantjärele tuuakse. „Raamatuid siiski enam kätte ei võta kuna lugemine väsitab ja üks silmadest on veidi udune,“ ütleb 100-aastane proua.
Ella Rummu esimesed lapsepõlve aastad möödusid Sindis, kus ta käis mõned aastad Eesti vanimas lasteaias, mida nimetati tol ajal supikooliks. „7 või 8 aastaselt tulime ära. Venna pärast saime lahti. Ta oli ministeeriumi koolis lahtise peaga, aga tööliste kirjatoimetamise pärast vallandati ja kästi korter vabastada 24 tunni jooksul,“ meenutab Ella Rummu Seljametsas ümber asumist. „Pidin ootama 10-da eluaastani, kuni Taali-Pustuski kool avati.“
Hiljem leidis ta tööd Sindi vabrikus. Olude muutudes vabriku töökorralduses viis elujärg Tallinna ja sealt Pärnusse. Raske elu ei võimaldanud tal haridusteed jätkata. Ometi pole saanud vähene kooliharidus talle takistuseks eluteel, et olla toimekalt edasipüüdlik ja haritud pikkade elukogemuste abil.
Kodu-uurijad on kirja pannud kooli vilistlaste meenutusi
Laine (Hanson) Mühlmann: „Meie ajal oli komme kooliteel vastutulijaid teretada, see oli nii tore!“ Õpetaja Marta Varep õpetas rahvatantsu, Varepi tütar õpetas võimlemist. Rahvamajas töötasid tol ajal tantsuring, näitering, poiste ansambel. Klaveril mängis Mihkel Lüdigi vennapoeg Eduard. Lõikuspeod olid väga suured, kuhu tuldi ühest talust mitme põlvkonnaga koos. Vanemad inimesed tantsisid noortega koos ja viinavõtmist ei olnud.
David Saks pidas väga tähtsaks isikuks kooliteenijat Mariat, kelle perekonnanimi oli alguses Vabrit, hiljem Soovik. Ta elas koolimajas 1. korrusel köögi kõrval väikeses toas ja kasvatas üksinda kaht kooliealist last. Tema töökoormus oli väga suur. Kogu koolimaja koristamise kõrval olid ka ahjud tema kütta. Nii 1. kui ka 2. korrusel tassis ta puud ise sisse. Neid ahje võis olla 5 või 6. Kuivõrd tol ajal puudus majas elekter nagu kogu ümbruskonnaski, siis valgustasid pimedal ajal kõiki vajalikke ruume petrooleumilambid. Klassides olid suuremad laelambid, vähemtähtsates ruumides andsid valgust väiksemad laualambid. Oli olemas ka 2 gaasilampi, kuid neid kasutati saalis pidulike sündmuste puhul. Nende valgus oli võimas. Petrooleumilambid olid ka Maria hooldada: süütamine, kustutamine, petrooliga täitmine, lambiklaaside puhastamine. Maria oli väga elav, rõõmsameelne ja sõbralik inimene. David Saks ei mäleta, et kasvõi kordki oleks Maria lastega kurjustanud.
Eraldi meenutamist väärib õpetaja Varep. Lisaks õppetöö koormusele oli tema hoole all ka kohalik raamatukogu „Varrak“. Ka postiagentuur oli Varepi kätes ja asus ühes tema korteri toas.
Peale lõpueksamite sooritamist 1947. aasta kevadel sai David Saks 7-klassilise kooli lõputunnistuse kuna sõja lõppedes reorganiseeriti õppesüsteemi ja Seljametsa kool muudeti 7-klassiliseks.
Vilma (Vabrit) Rubin on eelpool räägitud Maria tütar. Tema rääkis kõige rohkem samuti õpetaja Varepist, kes tegeles kõikide asjadega kuni surmani. Tal olid kõik keeled suus. „Saksa okupatsiooni ajal jäi Ants millegiga sakslastele „pihku“, mille peale palus proua Varepilt abi,“ tõi Vilma Rubin näite. „Keegi ei saanud küll aru, mida õpetaja tollele sakslasele ütles kuid vabaks ta Antsu laskis.“ Ega erilisi ulakusi tol ajal ei tehtudki. Viin oli võõras asi, narkootikumidest polnud kuuldudki. Suuremad poisid pidude ajal vahel suitsetasid, aga neid oli vähe. „Kui ma koolis millestki aru ei saanud, siis ikka vutt-vutt trepist üles Varepi juurde ja ega tema juba kunagi oma abist ei keeldunud. Meie ajal ei olnud laps kunagi üksinda kodus. Mitu põlvkonda elas ju ühe katuse all.“ Varepi enda aeg lõppes kell 2 öösel. Ta istus poolistukil voodis, ühel käel laste sokikott ja teisel küljel raamatute virn. Külarahvas ütles, et Varepi tulesilm ei kustu enne kahte kolme öösel. Usuõpetuse tunnid andis Varep oma toas klaveri juures. Tal endal lauluhääl puudus, aga noote tundis. Varep õpetas ka tikkimist, pilutamist ja muud käsitööd.
Veel meenutas Vilma Rubin Naiskodukaitsjate pidustust Pärnus, millest ta kodutütrena koos Varepiga osa võttis. Seljametsa kodutütarde lipu sisseõnnistamine toimus Pärnu Kaubanduskoolis, kus hr. Laidoner ise surus kätt ja naela lipuvardasse lõi. Isegi punased vaibad laotati maha.
Svetlana (Siplik) Dubik asus Seljametsa Algkooli õppima 1971. aasta sügisel. Õppetöö toimus 2. korruse klassis, kus 1. ja 2. klassi lapsed mahtusid esimesesse pinki. Kummaski klassis oli 1 õpilane. Samas ruumis olevas kolmandas klassis oli juba rohkem lapsi. Lapsed toodi kooli bussiga, aga ka veoauto kongis. 1. klassi lõpust mäletab ta õnnetust sellest kuidas tindipott kukkus lugemiku peale ümber.
