Tänane jalutuskäik Sindi kalmistutel kinnitas taaskordselt puhkepaikade kultuuriloolist hindamatut väärtust. Eduard Rajari on kauase töö tulemusena jõudnud kirjeldada enamikke Ida-Viru maakonna, Valga-, Viljandi- ja Pärnumaa surnuaedu, teiste hulgas ka Sindi rahulaid. Kirjeldamine ei tähenda inspekteerimist vaid eelkõige kalmude seisukorra hindamist nende säilitamise ja hooldamise seisukohalt. Viimati tegi Rajari sarnast tööd Sindis umbes 5 aastat tagasi. Valminud töö tulemustest tegi ta kokkuvõtvad materjalid ka Sindi Linnavalitsusele.
Ilmselt paljud ei tea, et Sindi II Kalmistul asub hauatähis, mis on Eestis ainulaadne ja vajab seetõttu restauraatori osavat kätt. Kogu teostus oli valmistatud tsingitud plekist, mille alumise osa moodustab püsttahukas, selle peal kitsam toru ja päris tipus kaunistusega rist. Praegu on püsti vaid kõige alumine osa. Toru lebab pikali hauakääpal ja rist on korralikult tõstetud naabruses asuvale hauale. Kõik on kenasti alles. Vaja oleks vaid meistrikätt, kes unikaalse risti ennistaks.
Leidub ka teisi haruldusi. Sama kalmistu vanemas osas on puunajale tõstetud unikaalne juugendlik raudrist, mille alumisel sambaosal on pühendusega tekst: „Johannes Willems oma vennale...” Ristil nimi: Jüri Willems. „Tegin tookord linnavalitsusele ettepaneku rist kaitse alla võtta,” meenutab Rajari 5 aasta tagust mõtet. Nüüd peab ta õigemaks võtta rist Sindi Muuseumi kogusse. Vaatamata Sindi Muuseumi nappidele hoiupindadele nõustus Heidi Vellend ettepanekuga ja on valmis kohe tegutsema.
Säilitamist vajavad aga tegelikult kõik enidisaegsed ristid ja sepisaiad. Pealematmistega arvatakse, et neil ehistel pole enam praeguses hauaarhitektuuris mõtet ega muinsuskaitseltist väärtust. See arvamus on ekslik. „Mitmed omavalitsused on juba koostanud kalmistute määrused, mis seaduse jõuga püüavad säilitada vana hauakultuuri tähtsaid osasid,” selgitas Rajari, kes soovitas sama eeskuju järgida ka Sindi Linnavalitsusel. Praegu on palju raudriste tõstetud mõlemal kalmistul ühte kuhjatisse, kus nad hoolimatu hoidmise tulemusena lõpuks ka oma otsa kiirendatud viisil leiavad. Sindi I Kalmistul on täiesti heas korras sepisaed, mille võiks uuesti mõnel platsil taaskasutusse võtta. Teada on, kust aed pärit, aga kui omanik sellest loobus, siis võiks keegi teine sama piiret oskuslikult kasutada.
Sindi II Kalmistu peasissekäigu tee lõpus vasakul servas on kena vähese juugendlik siitliga sepispiire. Rajari osundas sepiste vaatlemisel Sindi oludes tähtsale momendile, et valdav enamik on taotud Sindi vabriku sepikojas. Muidugi on ka manufaktuuris valminud masstoodangut, kuid lähemal uurimisel saab vahet teha stantsitud ja sepahaamriga töödeldud tööde vahel.
Säilitamist vajaksid ka suuremad tervikkujundusega hauaplatside vundamendid, mis praegu on kattunud üleni paksu sambliku ja langevate lehtede alla. Omanäoline on kalmistu uuemas osas jõekaldal olev kolmekümnendate aastate art-deco stiilis hauatähis, mis väärib kaitset.
Hauatähised ei jutusta üksnes inimestest, kes on erinevatel aegadel elanud. Hauatähiseid jälgides võib ammutada palju laiapõhjalisemaid teadmisi möödunud aegadest. Näiteks tõi Rajari Pärnu kalmistuid, mille vanused küündivad barokk ajastusse ja kaugemale. 1895. a. Euroopast alguse saanud juugend oli juba 3 aastat hiljem Pärnus kandakinnitanud, millele viitavad siinsed hauatähised. Nõukogude perioodil jõudis Euroopalik areng Eestisse 10-20 aastase ajanihkega. Varem olime aga sedavõrd Euroopas, et muutused toimusid peaaegu samaaegselt Eestis ja mujal Euroopas.
Sama tähtis on muidugi mäletada ka üksikinimesi ja mitte ainult oma lähedaseid esivanemaid. Pöörates suurelt teelt kitsale alleele jääb vasakut kätt kohe alguses kooliõpetaja Helmuth Tammiste rahupaik. Sindi noored ei tohiks unustada, et ta oli tõeline skautmaster, kes peab sellise isiksusena tingimata ajalukku minema. „Juba sügaval Nõukogude okupatsiooni ajal tegeles Tammiste poistega selliselt, mis mõttelt ja tegudelt järgis skautliku eluviisi,” meenutas Rajari laagreid Matsirannas ja skautluse ärkamist Eestis 90te aastate alul. Mälestamist väärivaid ühiskondlikult aktiivseid inimesi, sõjamehi, kunstnikke, õpetajaid, suurkujusid ja tagasihoidlikke töölisi on nendel kalmistutel kindlasti palju, kellest igaüht võiks meenutada pisike selgitav tahvlike hauakääpa serval.
