„Tiit Tarlap on ikka endine: napisõnaline, ilma taskutelefonita ega kasuta ka Internetti,“ räägib Sindi Linnaraamatukogu direktor Ene Michelis, kellel on Sindi kirjanikuga hea läbisaamine.
Viimati jõudis tagasihoidliku mehe ulmeline mõttelend „Meie, kromanjoonlased“ lugejateni 2009. aastal. Neljasaja leheküljeline romaan toimetati trükki Pärnus kirjastuse „Jumalikud ilmutused“ väljaandena, mille kaante vahele saamist toetas Kultuurkapitali ja Pärnu Linnavalitsuse kõrval ka kodupaiga linnavalitsus. Väärib nimetamist, et ulmegurud Sven Kivisildnik ja Jüri Kallas otsustasid hoolika valiku tulemusel avada uue eestikeelse ulmesarja „Ulmeguru soovitab“ eelkõige eesti kirjaniku nimega, milleks sai just Tiit Tarlapi „Meie kromanjoonlased“.
Esikromaan "Vampiirilõks" nägi ilmavalgust 2001. aastal. 2005. aastal jõudis raamatuletile lühiromaanide kogumik "Kurjuse tund. Koidiku lapsed", mis juba 2002. aastal oli koos jutustusega „Viiking, kes armastas haisid“ avaldatud Raul Sulbi mahukas „Eesti ulme antoloogias“. Fantastiliste jutustuste ilmumise algus ulatub aastasse 1988, mil ajakiri Noorus avaldas ulmedebüüdi „Tänav akna taga“.
Ulmelised tööd on toonud Tarlapile ka kirjandusauhindu. Näiteks 1998. aastal võitsid Eesti ulmeauhinna Stalker tema lühiromaanid „Vihkamise suund“ ja „Kaduviku paladiinid”. Stalkeri auhinna on hiljem kirjanik saanud veel viie töö eest.
Viljaka kuid ikkagi veel vähetuntud Sindi ulmekirjaniku töid hakkasid järjejuttudena avaldama kõigepealt Pärnumaal Pärnu Postimees, literaat Mati Vaga toimetatud Kesknädal ja Pärnu Leht, mis levis edasi ka naabermaakondade ajalehtedesse Sakala ja Lääne Elu, samuti üleriigilise levikuga Liivimaa Kullerisse. Tiit Tarlapi töid on avaldanud ka ajakirjad Horisont, Favoriit ja Algernon.
Üldse on Tarlap avaldanud ühtekokku kuus pikemat ja lühemat romaani ning üksteist juttu ulmevallast, millele lisanduvad kriminullid ja seiklused.
Täiesti omaette peatüki leiab Tarlapi loominguga tutvudes meenutuste raamatust „Tšernobõl 1986“. Hallide kaantega raamatuks said Tšernobõli mälestused pärast seda kui Pärnu Postimehe palvel oli katsumuste kadalipu läbinud mees kirjutanud järjejutuna avaldamiseks meeldejäävamaid sündmuseid ja hetki. Raamatu saatesõnas ütleb autor, et tugineb vaid kõige madalamas auastmes kaasategija emotsioonidele, kuid vaatamata sellele on inglise ja jaapani keelde tõlgitud ajalooline kirjeldus siiani vist ainuke kõige paremat ülevaadet andev kirjasõna eestlaselt, kes ise viibis tolle põrgukatla ääres.
Kuuldavasti ei taha ta neist rasketest päevadest palju midagi meenutada ega juurde rääkida aga kindlasti on põhjust vestelda ka paljudel muudel teemadel. Nüüd, kui ta on andnud Ene Michelisele ja Sindi Naisliidule nõusoleku kohtuda Sindi Seltsimajas linnarahvaga, tuleb seda ainulaadset võimalust kindlasti ära kasutada, sest Tarlapiga ei kohtu naljalt niisama juhuslikult. Ta ei hooli tühistest asjadest ja seepärast kuuleb temalt üksnes sisukat ja tõsist juttu, mis ilmselt pole kaugeltki ulmeline. Usun, et siiski võib esitada huvitavaid küsimusi ka tema ulmemaailma kanduvate jututeemade kohta.
