Laste siirus, lust ja rõõm heldisid taevakaart Sindi linna kohal sedavõrd veenvalt, et sundisid aegsasti enne rongkäigu algust vihmasaju lõpetama. Et mitte jääda ilma muutliku meelevalda, astus Sindi lasteaeda lõpetavate lastevägi teekonnal lasteaiast seltsimajja tempokal sammul läbi linna. Vanemad püüdsid rivi lõpus eesastujatega sammupidada ja lasteaia juhataja Viivi Palmissaar pidi tempot hoidma laste tõtliku liikumise rütmis. Värvilised õhupallid, pidulikult rietunud poisid ja tüdrukud, õpetajad ja kasvatajad, vanemad ja
vanavanemad, naerul näod ja ootusärevus ühtviisi kõigil põues – kõik see mahtus täna õhtupoolikul Sindi seltsimajja, kus sügisel kooli minevad lasteaia lapsed pidasid oma elu esimese tõsise etapi lõpetamise pidu, et peale suvepuhkust alustada uue ja tunduvalt pikema etapi läbimist.
Võilillelast kujutav visuaal rivi ees, mis rongkäigus püsis kenasti pisikese poisi käes hoitud plakatil, muutus äkitselt saalipõrandal ja lavalaudel hüplevaks kauniks koolikotti kandvaks tütarlapseks, kelle vallatlevad liikumised vaheldusid tõsisemate püüdlustega. Nii otsis ta laste abiga puuduvaid tähti ja seadis sõnu kokku. „Nii sirge kui pliiats, on I, teeme meiegi nii-ii, et kokku saab siil” kuulutas õpetaja, kui Võilillel olid käes tähed S ja L. Kiiruga leidsid lapsed kahe
kaashääliku vahele kaks ühesugust täishäälikut. Nõnda Võilille abistades mängisid lapsed päris mitmete sõnadega. Arvutaminegi kulges sama moodi. Võilillel olid numbrid ja lapsed teadsid eksimatult, millise arvu kirjutada võrdusmärgi taha kui esimesi omavahel liita.
Kui lavale ilmusid marsisammul väikesed poisid toolide ja lippudega, et esitada veidraid vigureid, ei suutnud keegi saalis istujaist käsi süles hoida vaid plaksutasid ja kõverdasid huuli laiale naerule.
Taas kõndis Võilill saali pingiridade vahel, et otsida nutvat häält. Selgus, et lasteaia laste nukk oli üksinda jäänud, kes kurbusest jämedaid pisaraid valas. Küllap tuleb temal
nüüd harjuda mõttega, et peagi kooli tõttavad tüdrukutirtsud järjest vähem aega leiavad nukkude jaoks.
Siis kästi kõigil silmad kõvasti kinnipigistada ja mitte piiluda. Kui keegi enam ei tihanud laugu avades kulmu kergitada, lendas Karolin Kapaki nimega
paberist volditud lennuk mulle vastu põlve. Hetkega silmi avades nägin veel viimaseid lennukeid maandumist otsimas. Vahva!
Laste pidu lõppes tavapärase lõpuvalsi tantsimisega.
Siiski pääsesid laste lustimise järel viivuks poodiumile ka suurte inimeste
sõnavõtud.
Pöördumises lastevanemate poole tundis Viivi Palmissaar hea meelt, et tal on olnud ääretult soe ja tore koostöö, mille tulemusena näeb nüüd vahvaid tubliks sirgunud silmarõõme. „Kallid lapsed, kas te saate aru, et tänane päev oli teie viimane lasteaia
päev?” küsis juhataja, kes samas kahtles, kas nad seda praegu ikka veel päriselt kogevad. „Täna aga on mul meeldiv võimalus anda kätte kõigile kooliminevatele lastele tõend selle kohta, et meie lasteaia õppekava on edukalt läbitud ja lapsed võivad hästi hakkamasaada kooliski,” ulatades kõigile 26 lapsele tunnustava kirja. Pidulikku sündmust saatsid kallistused, lilled ja fotokaamera valgussähvatused.
„Mis te arvate, kas te olete kooliküpsed?” küsis linnapea Mati Mettus. Ootamatu küsimuse tekitatud haudvaikuse katkestas ühe õpetaja vaikne „Jaa”, mida lapsed arglikult tema järel kordasid. Kui linnapea küsis, kas lapsed lugeda oskavad, kõlas juba julgem jaatav vastus. Küsimisel laulu oskuse kohta elvnesid lapsed juba silmnähtavalt. Siis tundis linnapea huvi, kuidas on lood laste oskusega jonnida, millele andsid lapsed ammendava vastuse nõnda, et linnapeagi ei tihanud
vastuvaielda vaid kinnitas oma sõnadega: „Seda oskavad ikka kõik lapsed, arvan ma.” Lugemise ja arvutamise kõrval, kuhu vahele teinekord jonniminegi võib koha leida, soovitas linnapea mõelda koolis ka Võilillele, kes väga tahtis mürada ja soovis, et koolis kõigil kenast läheks. Igale õpetajale ulatas härra linnapea väikese lilleõie.
Lilleõite kinkimine meenutas Palmissaarele roosi, mis sedakorda jäi
lahkuvate laste poolt istutamata, kuna hoone läks suurde kapitaalremonti. Aga ta lubas, et sügisel peale lasteaia uuena avamist võivad lapsed tulla ja istutada selle roosi oma aeda, et traditsioon ei katkeks.
Ain Keerup tunnistas koolidirekotrina meeletut heameelt kui nägi, millised õpilased nende majja tulevad. „Nad on väga kiindunud ja südid. Kooli ei tule ainult Arnod ja Teeled. Täiesti on oodatud ka Tootsid. Nii ootab kool seda lõbusat seltskonda suure rõõmuga endale külla,” ei peljanud direktor ka lapselikke vallatlemisi.
„Esimene asi, mida tahaks lastelt laenata, see on esinemisjulgus, mis neil on
fantastiline,” ütles lastevanemate esindajana sõnavõtnud ema. Neid sõnu saab vaid kinnitada, sest esinemisel segamini minev tekst esitati pisikese staari poolt nii loomulikus eheduses, et pingil istujal jäigi mõistatuseks, kas oli taoline segadus kavasse sissekirjutatud või mängis väikemees oma loomulikuses osa n.ö. ekspromt lõpuga lõpuni. Lapselik kartmatu loomulikus, milles puuduvad lõpuni väljapeetud kunstilised atribuutikad, võlts naeratus ja muu kunstlikult tekitatu, on ülivõrdes nauditav elamus, mille kordumist tuleb oodata taas veel ja veel. Tublid olete, lapsed!
