Sindiga seotud raamatud ja inimesed
Tänast rahvusvahelist raamatu ja roosi päeva märgib ära Sindi Linnaraamatukogu iseäraliku kirjandusnäituse avamisega, mis on ühtlasi pühendatud Sindi linna 75. sünnipäeva tähistamisele 1. mail.
Kataloonia kaitsepühaku Püha Jüri päeval hakati läinud sajandi kolmekümnendatel ühe Barcelona raamatukaupmehe romantilisel ideel tähistama raamatu ja roosi päeva nii, et mees kingib naisele roosi ja naine mehele raamatu. Eesmärgiks raamatumüügi suurendamine ja kirjanduse tundmise avardamine. Kui algatuse sünnikodus Kataloonias pühendatakse Püha Jüri päev täielikult raamatutele ja roosidele, siis näiteks Rootsis kingib Kirjastuste Liit koolidele
raamatuid, Soomes viiakse kirjanike mälestussammastele ja kalmudele lilli, aga paljudes maades kogutakse uusi või vanu raamatuid raamatukogude fondide täiendamiseks.
Sindi raamatukogus otsustati selleks päevaks leida oma kogust võimalikult palju kirjandust, mis nimetavad mingis seoses Sindi linna või selle paigaga seonduvaid inimesi.
Tähelepanekuid eilselt näituse ettevalmistuselt
Väike tüdruk avab mälestusteraamatu „Siniste kaantega klade“ ja korraga peatub silm sõnal ’Sindi’ ning väike raamatusõber kilkab õnnest: „See on ju minu linn!“ Tuntud lastekirjanik Eno Raud meenutab mälestustes ka oma vanaema kodulinna Sindit ja nii saab Sindi veelgi tuntumaks. Sellise näite rääkis eile keskpäevapaiku Sindi Linnaraamatukogu lasteosakonna juhataja Rita Raudsepp, kes koos teiste töötajatega pani vaatamiseks välja täna avatud näitust „Sindiga seotud raamatud ja inimesed“.
Mullu septembris peetud Euroopa muinsusukaitsepäevade aegu külastasid mõned Sindi inimesed Tõrvat, kus SA Tõrva Kirik-Kammersaali tegevdirektor Ilmar Kõverik tutvustas oma aastate pikkust harrastust koguda Helme valla nime, paikkondade ja inimestega seonduvaid raamatuid. Sadadesse nimetustesse küündiv kogu ärgitas küsima kui palju leiaks sarnaseid raamatuid Sindi kohta. Lähenev linna 75. sünnipäev osutus mõjusaks põhjuseks asjaga sügavamalt tegeleda ja nii valmiski umbes 75 raamatust koosnev valik, mida nüüd saab Sindi raamatukogu külastaja lähemalt vaadata. Tegelikult on see vaid üks osa suuremast hulgast, mille kohta päris lõpliku ülevaadet oleks võibolla liiga raske saadagi.
Õnneks ei tulnud nullist alustada, sest kõik raamatukogu töötajad on suure lugemishuviga ja paljud raamatud on teada juba igapäevaste tööülesannete täitmise tõttu. Raamatukogu direktor Ene Michelson peab lugemispäevikut kahekümnendat aastat, aga 1997. aastal tegi ta oma märkmikusse esimese sissekande raamatust, milles viidati ka Sindile. Rein Tigane oli avaldanud õhukese raamatu „Telefonimäng“, millest Michelis luges: „Bussis. Koolitüdruk. Õpilaspilet pikendamata. Vist Sindi erootikabaarist. Jube!“ 15 aastaga on lugemispäevik täienenud kümnete raamatutega, mida mingil viisil saaks seostada Sindiga.
Aavo Kokk ja Andres Eilart on pannud kaante vahele „Pintsliga tõmmatud linnad“, kus tähestikulises järjestuses on Euroopa linnade hulgas Sindi hõlpsasti leitav Sintral’i (Portugal), Stocholm’i ja Strasbourg’i ees. Huvitav on teada, mida raamatu autorid muidu tekstiilitööstusena tuntud linnas esiplaanile tõstavad. 1893. aastal sündinud tekstiilitöölise perepoeg Andres Jüri põrutab pärast Sindi kooli lõpetamist merele. Mehest saab Andrew George, kes asub õppima kuulsas New York’i Rahvuslikus Disainiakadeemias ja täiendab end Roomas ning Pariisis. Tema piltide hinnad lendavad stratosfääri. Eesti mehest saab Ameerika Rahvusliku Kunstiakadeema akadeemik, mis on Ameerika kunstniku kõrgeim tunnustus. Suurima tunnustuse pälvis Andrew Winter aga Ameerika mandril 1940. aastal, kui kunstniku nimi kanti New Yorgi maailmanäitusel nn kuulsuste müürile Wall of Fame. Sellele seinale on pääsenud väga vähesed, kes Ameerikale kuulsust toonud. Ometi teatakse temast sünnimaal kahetsusväärselt vähe, kuigi tegemist vähemasti Johan Köleri masti mehega.
„XXX olümpiamängud“ ei nimeta küll Sindit, aga sõudja Allar Raja on Sindi kodanik. Seega on Londoni olümpiamänge tutvustaval raamatul kindel koht näituse riiulil.
Tiit Tarlap on Sindi kirjanik, keda teatakse eelkõige ulmeromaanide kirjutajana. Ühe erandina on temalt ilmunud Tšernoboli katsumusi kirjeldav raamat, mida peeti tähtsaks koguni jaapani hieroglüüfides välja anda. Nii on Sindi raamatukogu 25 tuhande ühiku seast võimalik ka jaapani keelset raamatut laenutada.
„Eestlane – sõdur“ kirjeldab teiste tublide sõdurite hulgas ka Sindist võrsunud meest. Raul Kull lõpetas Sindi Keskkooli ja teenis aega diiselallveelaeval elektrikuna. Pärast ajateenistust astus kunstiinstituuti ja temast sai kümneks aastaks Rakvere linnaarhitekt.
Riiulilt leiab ka Ene Michelis’e nime. Ta on kirjutanud luuletusi ja teinud ära suure uurimusliku töö 130-aastaseks saanud Sindi raamatukogunduse vallas.
Uksest väljumisel peatab direktor minu minekut hüüdega, et siin on „Tori kihelkonna rahvarõivad“, kuhu on samuti Sindi linna nimi kirjutatud. Võimalik, et täna või järgmistel päevadelgi hüüatab keegi rõõmsas elevuses veel ja veel, et selles või tolles raamatus on midagi Sindiga siduvat.
*
