Eilsel Sindis toimunud maakondlikul harrastusteatrite festivalil tõid Kaismaa, Häädemeeste, Jõesuu ja Surju maateatrid lavale õpitud näitemängudest lühendatud versioonid, et kõik esinejad ühele päevale ära mahuksid. Varbla kollektiiv ei tulnud küll teatritükiga Sindi seltsimaja suurele lavale, kuid esines Riina Soomre juhendamisel siiski hiljem kõrvalsaali kogunenud teatrirahvale huvitava tantsuseadega.
Samas peegelsaalis sai kuulda ka žürii julgustavat kriitikat. Etendusi hindasid näitleja Arne Järvesaar ja Viivi Metslaid, kes on Eesti Näitejuhtide Teatritrupi juhatuse esimees, ühtlasi ka Eesti harrastusteatrite Liidu juhatuse liige.
Arne Järvesaar väljendas siirast üllatust, et rahateenimise kõrvalt jätkub nii paljudel inimestel aega ja südikust tulla väsitava tööpäeva järel veel kokku, et veelgi raskema tööga jõudu proovida. Selles lugupidamises tahtnuks Järvelaid kõiki rollides osalejaid tunnustada kõige kõrgema autasuga. Siiski on igaühel veel piisavalt arenguruumi. Ta pidas vajalikuks juhtida tähelepanu oskusele vahet teha olulise ja vähem olulise vahel. Tähtsaks pidas Järvesaar ka partneriga suhtlemist, et näitleja ei keskenduks üksnes enda teksti ettelugemisele.
Viivi Metslaid leidis, et Eesti rahvas on väga loominguline. Kui kõik lauljad, rahvatantsijad, käsitöötegijad, samuti tänased näitemänguharrastajad kokku arvata, siis ei jäägi õieti ühtegi tegevusetult ringiuitajat üle. Kahju vaid, et publikut oodatust tunduvalt vähem oli. Ilmselt meelitas päike ja soojaks muutunud ilm inimesed mujale.
Näitlemine on ainus kunstiliik, kus kunstnik ise teiseneb selleks ainsaks instrumendiks, millel kogu lugu peab saama mängitud. Näitlejas kehastub hääl, hing, vaimsus, vaade, liikumine, loomus jne, mida kõike peaks saama ära kasutada. Vaatamata positiivsele hinnangule, mille näitlejad olid õigustsatult ära teeninud, rääkis Viivi Metsalaid sellestki, mis kõrva ja silma jäädes vajas väljaütlemist.
Näitleja jaoks on oluline pidevalt jälgida sõnalist tehnikat. Tekst ei või sumbuda lava sügavusesse vaid peab jõudma saalis istujate tagumiste ridadeni. Pikad vokaalid ei tohi lüheneda nõnda, et ‚poole’ asemel kuuleb publik ‚pole’. Sõna lõpud ei tohiks haihtuda. Selleks peaks viimast konsonanti isegi väikese tugevdusega ütlema. Rõhuasetus lauses mõjutab mõttelist mõistetavust. Rõhutamistega tuleb jälgida, et oluline ja ebaoluline ei vahetaks lauses kohti. Kõige olulisem sõna asub ikka lause lõpus. Kõik need käsuna näivad soovitused ütles Metsalaid ikka selleks, et näitemäng veelgi paremini esile tõuseks.
Karakteri loomine on kõige magusam tegevus. Rollide jälgimisel on nii näitleja kui publiku jaoks huvitav näha, et suhtesse sisseelamine toimuks võimalikult usutavalt. Kui näitemäng piirduks suhte tasandil üksnes dialoogina, kus üks osapool kannatlikult ootab, millal tuleb taas tema kord suud avada, et vaevaga pähe õpitud tekst ette lugeda ilma eriliste emotsioonide ja liikumiseta, siis muutuks mäng ühepalju igavaks vaatajale ja mängijale.
Veel leidis Metsalaid, et loomingus saab näitleja lavastajat toetada sellega, kui toob omaalgatuslikult esile nüansse, mis võiksid näitemängu rohkem elavdada ja hinge sissepuhuda.
Eraldi näitetruppide poole pöördudes sõnas žürii Jõesuu rahvale, keda juhendab Kaili Limeng: „Tehke tööd, siis tuleb armastus...!” Neile sooviti tuult tiibadesse, sest käesoleva esituse põhjal pole kahtlustki, et suurepärane tulevik on Jõesuu päralt. Näitlejad ise loodavad etenduse „Pühapäev on tore päev” saada lõplikult lavaküpseks jaanipäeva aegu.
Surjukate mängitud „Roosad prillid” oleks otsekui tänapäeval kirjutatud. Pole vaja tõestust, et aeg ega sajandid muuda inimloomuse peamisi momente. Näitlejatel on olemas kõik head eeldused, et teksti ja diktsiooniga tööd tehes veelgi paremale tasemele tõusta. Neile sooviti edu ja kästi tingimata samas vaimus tööd jätkata. Juhendaja on Aime Vill.
Häädemeeste näitemänge juhendab 14. aastat Aire Koop, kes tõi oma trupiga Sinti Dajan Ahmedi loomingu. Võõramaa Jaani etendus "Mamma" on tänapäeva kontekstis oluline teema, millest ei tohi häbelikult mööda vaadata. Kuna pilt elu pahupoolest anti edasi ilma valehäbita ja varjamatus eheduses, siis soovitati alla 14 aastastel mitte vaadata. End kultuurseiks inimesteks pidavaid vaatajaid võis isegi ehmatada sõnade valik ja sündmustiku areng, aga lõpptulemusena tuli see lavastusele üksnes kasuks. Nõndaviis arutledes julgeb siinkirjutaja teistelegi soovitada Häädemeeste mängu vaadata punastamata, kutsuda kaasamõtlema sellegi elu keskkonna üle, millesse tavaliselt ei satuta.
Kaili Voolaid võttis Kaisma inimestega esimesena lavastada Hugo Raudsepa paari tunni pikkuse „Mikumärdi”, kui nad läinud aasta kevadel alustasid. Sindis tulid nad sama tükiga esinejate järjestuses esimesena lavalaudadele. Žüriile meeldis Hansu roll. Märgiti oskust laulda. Lõpudefileed peeti heaks. Seda peaksid kõik näitlejad jälgima, et ka lavalt lahkumine oleks mõtestatud.
Publiku poolelt üllatas pooletuhande elanikuga tillukese Kaisma valla rahva innukus. Võsateatri näitetruppi kuulub kümme meest ja kümme naist. Sindis olid kohal pooled. Kuulda oli koguni Kaisma näitlejate seas liikuvat soovi korraldada järgmine maateatri festival nende kodukohas kauni Kaisma järveääres.
Žürii hindas kõigi tegemisi võrdväärsete kingitustega. Häädemeestele kingiti lisaks vabu teatripääsmeid. Häädemeeste näitetrupp kuulutati Pärnumaa harrastusteatrite festivali peavõitjaks, keda oodatakse 2010. a. 8-10. jaanuarini Rakveresse, et osaleda üleriigilisel maateatrite festivalil.
Samal teemal:
