Fotodel: 1) Spordiajaloo päeva kutse; 2) Spordiajaloo seltsi kohtumine külalistega

Kuigi Pärnumaal puudub ametlikult registreeritud iseisev spordiajaloo selts, tegutseb edukalt juba 15. aastat Pärnus  8-liikmeline spordiajaloo huviliste ring, kes on seadnud endile ülesandeks uurida ja jäädvustada siinse maakonna spordielu. Henno Sepp, Vambola Remmel, Heldor Käärats, Karl-Udo Köösel, Helle Artel, Erni Metsal,  Priit Neeme, Eduard Virkus – kõik nad on väga tihedalt oma elu spordiga sidunud ja kuuluvad ühtlasi Eesti Spordiajaloo Seltsi (ESAS) liikmeskonda.

XV Pärnumaa spordiajaloo päeva avas koduloolane-koduuurija, spordiajaloolane Heldor Käärats, kes tänas oma eelkäijaid Henno Seppa ja Vambola Remmelit. Vaatamata kõrgele eale annavad nemad oma energia ja mõtteerksuse poolest silmad ette endast paarkümmend aastat noorematele.

Küünla süütamise ja minutilise leinaseisakuga meenutati 18. jaanuaril Kalifornias surnud 93 aastast Viktor Palangot (1917-2010), kes aastatel 1942-1944 tuli kümnel korral Eesti meistriks: kolm korda 110 meetri tôkkejooksus, kolm korda kôrgushüppes ja kolm korda kolmikhüppes ning ühel korral kaugushüppes. Samuti meenutati Seljametsal sündinud teivashüppajat Uno Hansenit (1928-2009).

Kolmandana meenutati 86. eluaastal igavikku lahkunud Aksel Randmerit (1923-2009). Tema elus olid peamisteks tegevusaladeks kergejõustiku ja vibuspordi treeneri amet ning kutsumus fotograafia vastu. Teda peetakse võistlusvibu spordiala Eestisse toomise isaks, olles ühtlasi olnud vibulaskmise meistersportlane ja eriaegadel Eesti vibuspordiföderatsiooni esimees ning aseesimees, aga ka treener. Pärnu Postimees andis talle fotograafitöö eest Jannseni-konkursi eripreemia ja 1998. aastal tunnustustati teda Pärnu kõrgeima autasuga, milleks on vapimärk.

Spordiveteran ja kahekordne Eesti meister odaviskes ning esimeste Eesti meistrivõistluste kulla omanik vibulaskmises 70 m distantsil Aliide Tamm meenutas oma treenerit ja ka hilisemat kolleegi Aksel Randmeri kui suure südamega inimest.

Odaviske treener Jaan Tamm analüüsis hetkeolukorda naiste odaviskes, kus senise liidri Monika Aava tuulde on haakunud ambitsioonikad Raine Kuningas ja tema enda õpilane Tõstamaa Gümnaasiumi 11. klassis õppiv Liina Laasma. Heldor Käärats meenutas Pärnumaa aastalõpu galal Liina poolt lausutut: „Aitäh, et mind märkasite, teen kõik, et mind veel kaua märgatakse.” Jaan Tamm lisas, et kuigi võtavad päeva korraga, on ikkagi sihil nii London kui Buenos-Aires. Soovime neile edu!

Ajaloopäeva aukülaliseks ehk kirsiks tordil nagu ütles Käärats, oli 1980. a. Moskva ja 1988. a. Souli olümpia pronks Jüri Tamm. Ta rääkis oma lapsepõlvest ja isast, kes oli fantastiline spordimees. Isa August Tamm oli lapsena kaotanud rongiõnnetuses oma vasaku käe, aga vaatamata sellele osales edukalt võistlustel ujumises, kergejõustikus ja mis kõige imelisem, ületas ühe käega teivashüppes 3 meetrit. Isa oli muidugi uhke oma poja saavutuste üle, kuid jäi lõpuni kriitiliseks. „Päris õige spordipoiss sa ikka ei ole, sest suitsetad ja tegeled ainult vasaraheitega, õige sportlane peab tegelema paljude aladega,” meenutas Jüri oma isa sõnu.

Fotodel: Jüri Tamm annab autogrammi; 2) Foruutna soosingus olid Eduard Virkus, Heldor Käärats,keskel on aukülaline Jüri Tamm, Priit Neeme, Aksel Laul, fotolt puudub Peeter Salev

Olümpiasangar vastas spordihuviliste paljudele küsimustele ja kellele naeratas õnn, võis loosi tahtel saada Deivil Tserp’i poolt Jüri Tammest kirjutatud raamatu „Irdinimene” õnnelikuks omanikuks. Seda raamatut polnud võimalik osta. Jüril oli kaasas ja igal ühel oli võimalik näpuga katsuda maailmarekordi (80,46 m) püstitamise eest annetatud medalit.

Põhiettekande kergejõustiku 100 juubelile pühendatud ajaloopäeval tegi üks vabariigi kergejõutiku juhtivkohtunikke Priit Neeme, kes oli enda isiklikust arhiivist välja pannud väga rikkaliku fotomaterjali pea kõigist läbi aegade Eesti meistriks tulnud pärnakatest.

Stendi väljapanekult võis näha veel Vambola Remmeli kõigi 15 aasta spordiajaloo ringi tegemiste kroonikat.

Neeme illustreerivaid materjale täiendas Helmut Aasamäe, kes on tuntud vanavarakoguja ja ajaloouurija, temagi oli seekord kaasa võtnud mitmesugust spordiajaloost kõnelevat kirjandust. Kindlasti pakuvad taolised koltunud leheküljed ajaloohuvilistele ootamatuid avastusi, mis vääriksid uuesti läbikirjutamist. Kirjandust oli ka teistelt. Suur hulk Heldor Kääratsi poolt valminud koduloolisi uurimusi on omaette imetlustvääriv teema, millega tasub kindlasti tutvuda kõigil Pärnumaa koduloo ja spordiajaloo huvilistel.

Fotodel: 1) Henno Sepp (paremal) huvitub Helmut Aasamäe kirjandusest; 2) Pidulaud; 3) Helle Artel abis stendi valmimisel4) Linda Rannap, Aliide Tamm, Valli Koplus

Lisaks sõnavõttude kuulamisele ja küsimustele vastuste saamisele pakkusid omaette põnevust ka vahetud sportlaste omavahelised vestlused. Henno Sepp on vaatamata 88le eluaastale (tegelikult saab alles 10. märtsil) nii hea välimusega, et võtaks esimese mulje põhjal kõhklematult mitu aastakümmet vähemaks. Rasked Siberis veedetud aastad vasekaevanduses ja metsatöödel ei suutnud meest murda. „Metsatöölistele anti 650 grammi leiba päevas, kui normi ei täitnud, pidi leppima 300 g, vasekaevanduse töö eest sai tublisti rohkem, 1,1 kg,” mäletab Henno kõike väga täpselt. Kuid raske töö ja kasin toit ei taksitanud tal valmistada kättesaadavast ümarlatist ja vanadest suurtest hammasratastest tõstekangi. „Tõstsin 60 kg raskust kangi iga päev,” meenutas Henno õigustatud uhkustundega. Tegelikult on tema sportlikud harrastused väga mitmekesised. Praegu meeldib väga käimine, kuid varem

pakkus ka jooksmine täit rahuldust. Male ja kabe mängimine teritab mõistust. Filateelia on aga tema jaoks täiesti teine maailm. Hetkel juhendab ta margikogujaid Pärnu Ühisgümnaasiumis, Jõõpre ja Audru koolides. Peale selle on tal veel 13 perekondlikku filateelia sõprade ringi. „Mulle saadetakse erinevatest maailma riikidest, Rootsist, Soomest, Iisraelist, USA-st ja mujalt nii palju marke, et võin neid ka täiesti tasuta jagada,” rääkis Henno, kellele valmistab kinkimine ääretult suurt heameelt.

"Spordiajaloo seltsi aktiiv ootab tagasisidena muljeid toimunust ja järgmisi kohtumisi," lausus Heldor Käärats lõpetuseks.

Kuidas see lugu Sind end tundma pani?

Rõõmsana
Üllatunult
Targemana
Ükskõiksena
Kurvana
Vihasena