Talgud Pärnu kodutute loomade varjupaigas
Seni, mil Pärnu jõgi on tugeva jääkattega kaanetatud, võib julgelt kesklinnast kulgeda Ülejõele, Raba tänava kohalt kaldale ronida ja sammuda sama tänava lõppu. Just sama teed kasutades jõudsin laupäeva ennelõunal mõnekümne minutilise jalutuskäigu järel Pärnu loomade varjupaika.
Ehkki loomade varjupaika võib kõigil nädalapäevadel külastada (väljaarvatud esmaspäev), oli seekordne laupäev taas väljahõigatud talgulistele. Oodati neid, kes oleksid valmis ühiskondlikus korras tööd tegema, varjupaiga olmetingimuste parandamiseks materjali tooma.Tänulikud oldi ka patjade ja tekkide eest, sest need võimaldavad tubasematele loomadele paremaid mugavusi. Ega päris tühjade kätega tulnud keegi. Külakostiks võeti kaasa ka krõbina pakke.
Endise prügimäe madalas osas pole loomade elupaik looduslikult eriti hea valik, sest pinnas on märjemate ilmadega üsna vesine. Praegu kestvad miinuskraadid ja kerge lumekoorik on küll hetkel asupaigale meeldivama loodusliku ilme kinkinud, kuid see eest peavad koerad leppima jahedama õhuga. Paksukarvalistega pole midagi kardetavat. Nemad taluvad ka suuremaid külmakraade. Pealegi hoolitsetakse pidevalt selle eest, et kuudis oleksid kuivad ja kohevad heinad, mis võimaldaks neljajalgsetel sõpradel end varjus veidi mugavamalt tunda. Aga on ka erandeid. Ühe kuudi juures ajas Marleen lühikese karvalisele koerale punast kuube selga. Eemalt vaadates meenutas dobermani. Lähemale astudes selgus siiski, et päris puhtad tõukoerad kodutute kodusse naljalt ei sattu. Tegelikult viibis dobermani sarnane koer vaid ajutiselt õuekuudi juures ketis, sest soojakus tehti suurpuhastust ja ümberkorraldusi.
Kuutidele lähenedes vedasid koerad ketid pingule ja hakkasid valjul kisal haukuma. Esmakülastaja võiks ehmuda, kuid peagi sai ka kõige arglikumale selgeks, et koerad pole kurjad. Nende häälitsuse kõlas oli pigem tungiv igatsus inimeste hoolitsevate käte läheduse järele. Kõik rahunesid, kui tundsid silitavat puudutust turjal. Hoopis ülemeelikuks muutusid koerad kuudi küljest lahti päästmise järel. Mitte igapäev pole olnud võimalust, et keegi tuleks ja viiks peni jalutama.
Muist koeri on kinni suuremates puurides. Nende jalge alune on küll laudpõranda tõttu soojem, kuid kuudi ja võrega ümbritsetud aia vahele jääb õige pisut hüplemise ruumi. Nemadki pole nappide ruutmeetrite tõttu tigedamaks muutunud. Inimeste lähenedes poetasid pea võre silmast läbi nii kaugele kui kael ulatas. Iga puudutus võeti vastu ülima rahuloluga. Puuri ukse avanedes aga ei osatud oma rõõmu väljendada, sest jälle leidus keegi, kes võttis aega pikema jalutuskäigu jaoks.
Õues jalutas üksik hästi karvane valge kiisu. Koheva karvaline kera paistis päris koduselt end tundvat, kuna keegi teda ei valvanud ega kippunud nööri sidumiseks kaelarihma kinnitama. Ülejäänutel tuli leppida soojaku tillukeste puuridega. Kuidagi iseäralik oli neid vaadata, sest tavaliselt olen harjunud puuris nägema kodujäneseid, puurilindusid või mõnd teistsugust elukat. Ometi ei protesteerinud ükski kiisudest oma piiratud liikumisvabaduse pärast. Ka puuri avamisel ei tormatud saba seljas välisukse poole. Nähtavasti olid nad oma olukorraga kohanenud.
Olin juba paraja tundeküllusega siinse varjupaiga loomade hingeellu süvenenud, kui äkki tabasin sõbraliku naeratusega neiut end tutvustamas. Maret Õunapuu on kuus aastat vanem, kui esmapilgul arvasin. Ilmselt teeb hea süda, hoolitsev armastus abivajavate loomade vastu ja karge värske õhk noore inimese tublisti veelgi nooremaks. Maret on „Pesa” projektijuht. Tallinlanna on küll väga lühikest aega Pärnu loomade varjupaigaga seotud, kuid tema edasised plaanid näivad kaugele ulatuvatena. „Pesa" on Tallinna ja Pärnu noorte vabatahtlikul alusel loodud toetusprojekt, millega soovitakse kaasaaidata Pärnu kodutute loomade varjupaigale, et parandada lemmiksõprade elamistingimusi ja anda neile lootust uue kodu leidmisel.
Juba 13. märtsil korraldatakse projekti raames Beach Clubis Pärnu noortele mõeldud muusikaüritus „Tallinast Ära”, mille tulu läheb täiel määral kodututele loomadele. „Plaanis on aidata kaasa pooleliolevates remonditöödes, korrastada varjupaiga territoorium ning jalutada koertega ja mängida kassidega,” rääkis Maret raha kulutamise esialgsetest plaanidest. Määrava tähendusega on selle juures probleemi laiem kajastamine, millega loodetakse meelitada ka passiivseid heategijaid omapoolset panust osutama.
Aprilli alguses plaanitakse üles seada näitus hüljatud loomade lugudest ja varjupaiga senisest tegevusest.
Varjupaiga juhataja Birjo Piiroja näeb ettevõtmises mitte ainult loomade elujärje paranemist vaid ka inimeste suhtumise muutumist. Temaga on sama meelt Lilian Herne ja Pille Krahv, kes kuuluvad personaali duumikusse. Marleen Tasso ja Kristi Krahv on põhitöö kõrvalt aega leidvad aktiivsed vabatahtlikud. Tegelikult on vabatahtlikke 100 piires, kes toovad aeg-ajalt süüa ja loomadele allapanu või ulatavad abikäe muul viisil. 10 kuni 20 inimest on aga väga aktiivsed programmi tegevuses osalejad.
„Elu on elu, olgu see kassi, koera või inimese oma. Me kõik vajame kodu, kuid meie seas on neid, kes enda eest ei saa ise rääkida, mis aga ei tähenda, et nad meist vähem kannataksid. Otsustasime ulatada abikäe ja anname ka sulle võimaluse näidata, et hoolid,” võttis Maret kogu tegevuse sisu mõne sõnaga kokku ja viis mõtte päevale, mil raba serva püstitakse tõeline loomade eluhoone.
