Täna oli pidupäev Eesti vanimas lasteaias
„Lapsed, kas te teate, kui vanaks Sindi lasteaed saab?” küsis lasteaia juhataja Viivi Palmissaar. Vastuseks kõlas mudilaste koorishüüd – 115. Sünnipäeva-mängupidu algas noorematele rühmadele juba veidi peale üheksat, et tund hiljem jätkata veelgi tempokamas peomeeleolus suuremate lastega. Vaatamata hommikuks mahasadanud paksule lumevaibale ja lauspilves taevale, mis ei ennustanud veel vähematki kevade lähenemist, täitis muusikasaali kuldkollane päikeseküllane sädelus. Aknatagant nähtav lumesadu tundus rohkem ebatõelise telepildina vastupidiselt saalis toimuvaga, kus kõik näis palju tõepärasemalt tärkava kevade ootusest pakatavat. Kogukas päike hüples, tantsiskles ja sillerdas
oma kuldsel häälel nõnda, et mitte ainult lapsed ei unustanud end lasteaednike etendatud vaatemängu lummusesse vaid ka siin kirjutaja tahtnuks keset põrandat karata ja käsi kõrgele sirutades plaksutada. Karumõmm, lepatriinu ja päikesejänku – kõik nad tembutasid omal viisil, isegi muusikaõpetaja Helle Salumäe ei tihanud pidevalt klaveri taga mängida vaid tõusis toolilt tantsu kaasalööma.
Polnud imeks panna, kui viimaks valgest kostüümist kostus allaandev hääl, mis tunnistas, et talvel ja lumel on aeg minna. Taganevatel sammudel väljuski valge memm ruumist. Kuid lapsi see enam ei kurvastanud, sest uus mäng tekitas järgmise elevuse. Kordamööda asuti rühmade kaupa ruumis uitavat valguskiirt püüdma. Tants ja laul ja vastastikune käteplaks ei tohtinukski lõppeda, kui mitte eesootav tordi söömine poleks tralli katkestanud.
Järgmisena kogunes samasse saali külaliste õnnitlejate ring. Kohalviibijate hulgas olid linnavalitsuse allasutuste esindajad, aukülalistena avaldasid oma lugupidamist eaka lasteaia vastu linnapea ja volikogu esimees. Ka suurtele inimestele oli korraldatud hästi läbimõeldud teatraliseering, mille üksikasjaline ümberjutustus oleks küll ääretult huvipakkuv, kuid ülemäära pikk lugu.
Dramatiseeringu keskne kuju oli seni lasteia välisukse kõrval seinal olev logo, kes nüüd elustunud kehastuses kogu toimuvat sama suure põnevusega jälgis nagu ülejäänud rahvas. Esinejateks olid taas lapsed oma tantsude ja lauludega, sekka ka iluvõimlejad ja tulevased tugevad mehed, kes seekord pisikeste poisikestena näitasid, mida suudavad akrobaatikas. Üsna huvitav oli suuga ja käega õhku joonistamine, mille tulemusena joonistus põrandale päris elus pilt
päikesest, pilvedest, lilledest ja vetevoost. Vene rühma lapsed astusid aga saali tõelises koka riietuses ja kandsid kätel värskelt küpsetatud saia.
Enne peotordi juurde asumist rääkis Viivi Palmissaar veidi ka tõsist juttu lasteaia minevikust, olevikust ja tulevikust. Endiselt pole keegi teine lasteaed pretendeerinud veel vanemale eale, kui seda on Sindi lasteaed. Tõsi,
seni kui lasteaed kuulus vabrikule, ei teatudki õieti selle asutuse varajasemast minevikust. Vaid ajaloolane Aadu Must oli sellest mõne reaga kirjutanud. Alles munitsipaalvaldusesse tuleku järel hakkas rikkalik ajalugu rohkem avanema ja sai laiemalt teatavaks kogu Eestis. Eeskätt tänu Sindi muuseumile.
Kõneldes olevikust, tundis juhataja heameelt selle üle, et vastupidiselt kolmapäeval kuuldud ETV foorumi saatele, ollakse Sindis väga lastesõbralikud. Sindi linnavalitsus ja teised ametkondlikud institutsioonid on pikka aega vastavalt võimalustele soosivalt suhtunud väikelaste heaolu parandamisse.
1996. a. vahetati kogu katus tervenisti uue vastu välja. 1998. a. märtsis
alustati akende vahetamist. Külm talv ja hõredad aknad sundisid vahepeal isegi lasteaeda sulgema. 1999. alustati Rõõmuraasu rühma ruumide kapitaalremondiga, mida jätkati kuni kõik 10 rühma said uuendatud toad ja sansõlmed. Nüüd on lootust, et juba lähikuudel alustatakse euro rahade toel suure ja põhaliku kogu hoonet hõlmava kapitaalremondiga.
Kuna laste arv pidevalt suureneb, siis avatakse kapitaalremondi järel veel üks täiendav sõime rühm. Suurenev väikelaste järelkasv annab juubeli päeval põhjust tõsiselt heameelt tunda, sest selles ilmneb ka linna lootusrikas tulevik.
Külaliste poolt kaasatoodud heade soovide ja kingituste osas äratas tähelepanu Sindi muueumi poolt kingitud raamitud foto aastast 1929. Pildi teeb väärtuslikuks see, et ühelt lasteaia laste fotolt võis äratunda terve rea tulevaseid tublisid inimesi, kes on oma edaspidise tegevusega au teinud mitte üksnes Sindile, Pärnumaale ja Eestile vaid mõnigi neist on tuntuks saanud isegi maakera kuklapoolel. Oleks ülekohtune sellelt fotolt üksikuid nimesid väljanoppida, kui kogu nimekiri jääb ettelugemata. Loomulikult ei teadnud tookordne fotograaf valikuliselt lapsi ühele fotole koondada. Nii võime mõnekümne aasta pärast vast taas üllatuda neist, kes täna sattusid kaamera vaatevälja täiesti juhuslikel asjaoludel.
