Teatmeraamat „Paikuse vald 20“
Paikuse valla kahekümnendaks aastapäevaks valmib 130 leheküljeline raamat, mis annab tervikliku pildi Pärnumaa ühest kiiremini arenevast ja edukamast piirkonnast.
Käesoleva nädala algul võttis OÜ Hansaprint trükkimisele Paikuse Vallavalitsuse ja Paikuse kodu-uurijate seltsingu poolt ettevalmistatud teatmiku. Tekstilist osa illustreerivad rohked fotod vallavalitsuse ja muuseumi kogudest. Paikuse Vallavalitsuse väljaandmiskulusid aitas kanda Kohaliku Omaalgatuse Programm. Tuhat kõvade kaantega trükist antakse tellijale üle juba järgmisel nädalal ja need jagatakse peamiselt vallarahvale kätte täiesti tasuta.
Esmakordselt avaldati sarnane raamat valla viieteistkümnendaks sünnipäevaks. Paikuse on juba ammust aega tuntud kodulooliste trükiste avaldamisega. Lisaks nimetatutele on seni valminud 6 vihikut kodulooliste uurimustega õhemate raamatutena. Käesolev raamat kordab põgusalt viis aastat tagasi ilmunud väljaannet kõige üldisemas osas, aga lisaks sellele täiendab ta oluliselt oma eelkäijat vahepeal toimunud sündmuste ja muutunud andmestikuga.
Paikuse valla maa-ala ajalugu on Eesti mõistes kadedaks tegevalt pikk, sest arheoloogilised
leiud teatavad inimeste elutegevusest neis paigus juba alates mesoliitikumist saadik. Arvatakse, et Paikuse kohal võisid jäämassiivid püsida veel enam kui 12 000 aastat tagasi kuid pärast mandriliustiku taandumist loksus praeguse Pärnu ümbruskonnas pikka aega veel jääpaisjärv. Esmakordselt sai Paikuse valla ala maismaaks u 9600-9500 aastat eKr, mil jääjärv Läänemere nõos leidis väljapääsu ookeani. Tekkinud ühendusest kujunes peagi mereline faas. Joldiameri Veepind alanes kiiresti enam kui paarikümne meetri võrra. Nõnda sai ka praegune Pärnu linna territoorium maismaaks ja muistne Pärnu jõgi murdis endale väljapääsu merre umbes praeguse sängi kohal. Pärnu jõgikonna ala pakkus rikkalikku kalasaaki, kase- ja männimetsad rohkesti jahiloomi ning see meelitas kiviaja inimest umbes 9000 aastat eKr seda paikkonda asustama. Mis veel varem toimus ja kuidas inimene maa geoloogiliste muutuste pöörises hiljem on tegutsenud, seda saab raamatut kätte võttes iga lugeja ise uurida.
Raamatu vastu suurema huvi tekitamiseks olgu siiski veel öeldud, et kogu piirkonna areng sai tõuke juba 1833 aastal, mil Sinti rajati kalevivabrik. Kohalikud elanikud said tööd puudeveol ja ehitamisel. 1860 aastal ostis Zindtenhofi mõisa päriseks Sindi vabriku rajaja J C Wöhrmanni poeg C H Wöhrmann. Mõisa ümber kerkisid talud koos põldude ja karjamõisatega (Pustuski karjamõis). Suur osa paikkonna arengus oli ka raudteel, mis ühendas Pärnut Tallinnaga ja samas ka Pärnut ning Sindit. 1913 aastal sai mõisa rentnikuks Johannes Türk, kelle järgi nimetati ka Paikuse alevit läbivat oja.
Suuremat rõhku pööratakse ajavahemikule aastatel 2006 kuni 2011. Räägitakse olulisematest sündmustest ja saavutustest sellel perioodil. Olgu siin näiteks üks juhuslik valik, mis on oluliselt alevi ilmet muutnud. Viie aasta jooksul on Kooli tee läbinud korraliku noorenduskuuri – uus kõnnitee, uus tänavavalgustus, uus pärnapuudest allee.
Eraldi peatutakse Paikuse valla ja kõigi viie küla juures. Need on Seljametsa, Silla, Vaskrääma, Tammuru ja Põlendmaa külad. Nimepidi tutvustatakse samuti kõiki lugupidamist ja tänu pälvinud inimesi.
Huvitav on lugeda peatükki rahvastikust. Kui külanõukogu töötajad 1990 aastal kirjutasid arengukava omavalitsuse staatuse saamiseks, oli selle üheks osaks ka rahvastiku prognoos ja analüüs. 20 aastat hiljem on seda väga huvitav uurida. 1990 aastal elas kirjade kohaselt külanõukogu territooriumil 2396 inimest, 2005 aastaks pidi arengukava järgi olema see arv 2519, 2010 aastaks 2652 ja 2020 aastaks 3255. Kuid 1. jaanuaril 2003 elas Paikusel tegelikult 3336 inimest. Järelikult ka kõige julgemadki ennustused elanike juurdekasvu alal osutusid absurdiks, sest 30 aastaks prognoositud 36 %-line juurdekasv sai ületatud juba 12 aastaga. Täna elab Paikusel ligi 10 % rohkem inimesi kui oli ennustatud 2020 aastaks.
Huvitav oleks küsida, kui paljud Paikuse elanikud on endile teadvustanud, et vallakeskus on ülikoolialev. Paikuse alevi suurim asutus on politseikool. Omaette kompleksi moodustavad
kooli õppehoone, rajatised ja ühiselamud, kus hiilgeaegadel õppis kuni 300 kadetti. Alates käesolevast õppeaastast on Sisekaitseakadeemia Politsei- ja piirivalvekolledži Paikuse koolis võimalik omandada rakenduslikku kõrgharidust. Seega on Paikuse vallal oma ülikool.
Valla pärandi kestvuse seisukohalt etendab hindamatult tähtsat rolli Seljametsa Muuseum, mida kogu oma 10 aastase olemasolu kestel on juhtinud selle looja Laine Järvemäe. Tema kõrval on täna varahoidjana ametis Mare Arumäe ja maja haldamise eest kannab hoolt Jüri Kasemets. Enne varahoidjat oli muuseumis koristajana ametis Aili Aasa. Erilist esile tõstmist väärib Laine Järvemäe nimi, kes on ka peatselt ilmuva raamatu rahastamiseks projekti kirjutanud ja kodu-uurijate seltsingu eestvedaja. Laine Järvemäe ei taha siiski kogu raamatu toimetamise au endale võtta ja soovib seda jagada paljude teiste abilistega. Toimetamise kõige suurema töö tegi ära tema sõnul Paikuse Vallavalitsuse teabespetsialist Liilia Varik.
Raamatu eessõnas ütleb vallavanem Kuno Erkmann, et ka edaspidi on kavas igaks valla juubeliks anda välja kogumik kas viimase viie või kümne aasta tegemistest – sõltuvalt hetkevõimalustest.
Samal teemal:
