Muinasjutulise loo lumest, jääst, tuulest ja tulest esitasid eile õhtul Vallikääru nõlvadel seisvatele vaatajatele tantsijad, uisutajad, lumelaudurid ja suusahüppaja võimsa tulevärgi saatel, mille ettevalmistamise suurepärane juht oli lavastaja-koreograaf ning kostüümikunstnik Heili Palm-Vaikma.
Jääfestivali tuli on süüdatud; suusahüpe
Ilma liialdusteta kuuldus vaatajate seast üksnes ülivõrdelisi kiidusõnu, mille olid auga ära teeninud varemgi sujuvalt laabuvat koostööd teinud Palm Projects tantsustuudio BOA ja Turundustugi. Vahetult pärast etendust toimunud pikemas vestluses Heili Palm-Vaikmaga tekkis teatav aimdus sellest kui suurt pingutust nõuab nii suure lavastuse sekundite täpsuseni viidud kunstilise seade ettevalmistamine. „Kuigi liuväli pidanuks uisutajate võimeid arvestavalt parem olema, andsid jäätantsijad olemas olnud tingimuste juures oma parima,“ oli pealavastaja etenduse kordamineku üle sügavalt rõõmus.
Jääfestivali tantsuliselt romantiline kümne episoodiline ja kolme osaline lugu talve võluvast ilust, karmist pakasest ning sulast kestis 20 minutit. Esimeses osas kutsuti vaatajat romantilisele jalutuskäigule talvisesse parki, mis avas vaatajatele looduse varjatud võlumaailma. Kujuteldav lumesadu mässis endasse kogu taeva ja maa. Teises osas süüdati kõigi hinge soojendav leek, mis kulges läbi jäise vaikuselise tardumuse talverõõmude maailma.
Seda peatükki jäi meenutama Jääfestivali kesksemaid sümboleid, milleks on kolmele alusele jaotatud tuletunglad. Need süütas esinejalt saadud tõrviku leegist Pärnu linnapea Toomas Kivimägi. Taaskasutusse võetud vanarauast valmistas vallirinnatisele kõrgele tõstetud tuleurni pealinna sepp Lembit Palm. Mees on pealavastaja-koreograafi vend, kes tegutseb BOA kunstnikuna.
Kolmas osa jätkus muinasjutu vestmisega lumest ja pakasest ning nende kahe lakkamatust armastusest, mis siiski pole määratud kestma jäädavalt. Kuid võluväel kohtutakse igal talvel uuesti. Poeetilisemalt öelduna - kuni saabub kevad ja sulavad hanged, sulavad nende külmunud südamed veeks, nõnda aastast aastasse-igavesti!
Viimaks tähistati talvist pidupäeva looduses ja meie endi südametes, et talvele mõeldes keegi meist ei tunneks hinges külmuse kalkust, vaid soojendava armastuse talvise ilu salapärasust. Võluvat imetlust võis kogeda üsna pea pärast etenduse lõppu kui hakkas langema kerget lund, millest lugu tantsukujundites algaski. Lume langeminegi oli otsekui koreograafi ja taevavõlvil ilutulestikku korraldanud Ruf Eesti AS-iga täpselt ajastatud, et sajuga mitte rakettide valgust hägustada.
„Kindlasti oli kogu etenduse kordamineku tarvis vaja tervikliku visiooni tunnetust, mis ületaks teatavas ulatuses teostatavuse tegelikke piire nõnda, et küündiks juba ulmelisuse valdkonda,“ selgitas Heili Palm-Vaikma, kelle jutu sisu oli esmalt pisut raske taibata. Mõte sai paremini mõistetavaks kui nimetas Piret Hallik-Sassi nime.
„Pärnus tegutseva OÜ Helpir/Turundustugi omanik Piret Hallik-Sass pole üksnes äridaam, vaid ka julgelt mõtlev loomeinimene, kelle ideed kohati tunduvad lausa hullumeelsetena, aga seda ongi tarvis, et midagi ei saaks tarduda varem läbiproovitud vormidesse,“ ütles peakoreograaf, kelle seisukohalt ongi seepärast vaja asetseda ideedega alati kõigist reaalsetest võimalustest eespool.
Et äri- ja loomenaine ühes isikus võivad hästi kokkku sobituda, seda tõendab seegi, et 2008. aastal pärjati Piret Hallik-Sassi Euroopa ärinaiste ühingu auhinnaga ja järgmise aasta algul omistati Haapsalu linna kõrgeim tunnustus, vapimärk. Lapsepõlvelinna tunnustus anti eeskätt Valge-Daami linna kultuurielu edendamise, mainekujundamise ning vanamuusika- ja viiulimängufestivalide
algatuste eest. Nüüd kattuvad tema tegemised paljus ligilähedaselt samaga Pärnus.
Palm Projects tantsustuudio BOA ei tähenda üksnes Heili Palm-Vaikma head aastate pikkust koostööd Piret Hallik-Sassiga. Kindlasti soovis ta nimetada iluuisutamise klubi "Hõbeuisk" treener-koreograaf Anne Avingo olulist ettevalmistavat osa jääl. Lumel
liikumisega andsid oma panuse teose õnnestumisse Tantsuklubi Agneta ja Kivimäe Põhikooli naisrühm Tallinnast ning kahtlematult edukate esinemistega tuntust kogunud Jääfestivali linna Gabriele Moe- ja Tantsukool. Kunstiloojate tänamise kõrval tundus pealavastajale kohatuna jätta mainimata ka ProTone OÜ valgustehnikute tänuväärne töö. Aga tõrvikutega seisid poolesaja tantsija esinemist saates vabatahtlikud abistajad.
Tähelepanu tuleks juhtida sellelegi, et ka kostüümide kavandid valmistas Heili Palm-Vaikma.
Nii festivali avapeol kui sellele järgneval ajal võis tutvuda jäälinna ehitistega, mille rajamiseks kulutati viis pikka tööpäeva. Üks omapärasemaid külastuspaiku on Bumerangi kohvik, mida kaunistab suur jääst helkiv bumerang. Jääskulptuuri valmistas kohviku uste avamiseks teist korda Rait Pärg, sest läinud nädalavahetusel purunes esimene töö kellegi liigse uudishimulikkuse tulemusena. Ilmselt proovis materjali tugevust.
Vahepealsetel päevadel juurde sadanud lumi justkui konserveeris ajutiselt kohviku, mida eile enne avamist Kaido Põder kühvliga puhastas. Kaido abikaasa Ingrid täiendas kohvikut omapäraste jääküünaldega. Hiljem abistas ta baari omanikku Delia Einlat baarileti taga.
Sama palju kui Bumerangi, ummistasid külalised ka teisi jäälinna hooneid. Ühel hoonel oli liigse uudistamise tõttu juba varem jääst aken pooleldi purunenud ja õhtu edenedes saadi jagu ka järelejäänud akna „klaasist“. Siiski võib üldkokkuvõttes öelda, et tuhanded külastajad on seni loojate töösse suhtunud heatahtlikku lugupidamisega, mis säästab ehitiste suuremaid konstruktsioone.
Festivali avapäeval külastati arvukalt ka Tallinna väravate tagusel puiesteel asetleidvat jääsümpoosioni, mis täna õhtupoolikul lõpeb jääskulptuuride avamisega. Kõige kaugemalt tulnud skulptor Ása Hauksdóttir tegutses esimeste seas juba eile. Soomlased Raimo Vahtera, Aila Vahtera nii aegsati kohale ja alustasid täna. Harri Lehtinen ja Susan Paavola jäid hoopis tulemata. Eestit esindavad naistest Liina Stratskas ja Eneken Maripuu ja meesliin koosneb vankumatult ühtekuuluvatest skulptoritest Raivo Perandi, Üllar Kallau ning Rait Pärg.
Samal teemal:
