Teised lahingud? Pärnu XXIII Filmifestivali filmide arvustus

SVEN ANDERSON lõpetas käesoleval aastal edukalt Sindi gümnaasiumi. Sven on ammu äratanud tähelepanu oskusliku analüüsivõimega ja suutlikusega luua huvitavaid mõttekombinatsioone nii kaasaja olustikes kui ka tuleviku nägemuses. Seepärast tegin talle ettepaneku retsenseerida mõnd Pärnu XXIII Filmifestivalil nähtud dokumentaalfilmi. Võimalik, et midagi pakub huvi ka siinsele lugejale.

UUE KUNSTI MUUSEUM

Sessioon - Kunsti hingus

Sarnaselt igapäevastele televisiooni saadetele, läksid filmid „Laante eleegia“ (Vaclav Kadrinka, Tsehhi 2009) ja „Tolm ja illusioonid“ (Oliver Bonin, Prantsuse, USA 2009) üldiselt inimeste meeltest mööda, sest tegemist ei olnud ajaviite dokfilmidega, vaid kõrgtasemel filosoofilise sisuga kunstiliste teostega, mida oli esmaspäeval alates kella 19st päris vaevarikas tavapärasel kodanikul vaadata ilma subtiitriteta.

Esimene film „Laante eleegia“ algas ilma suurema sissejuhatuseta. Juba esimestes kaadrites hakkasid jooksma mööda välkivas stiilis ühe suurima moraavia rahvakunstniku nikerdatud puukujud, mis lõpuks moodustasidki ühtse terviku popp-klassikalise muusika saatel. Sellegipoolest oli enda ärkvel hoidmine üks vägitegu.

Rahvast hakkas juurde tulema, kui algas film „Tolm ja illusioon“. Üsna varakult sai aru, et tegemist ei ole sõnavaba filmiga. Põhiliseks teemaks oli siin eelneva sajandi 70-ndatel aastatel alguse saanud väikese kunstnike rühma hiiglaslik tuleskulptuuride performance San Francisco lähistel kõrbes, tänapäevaseks normaalsena tunduv arengulugu. Filmi esitusstiiliks oli valitud ajalooõpikut meenutav kronoloogiline järjestus, mida vürtsitati piisaval määral autobiograafilises vormis arvamuste, mõtete ja probleemidega. Arvestades eestlaste avatust töötajate välimuse suhtes aktsepteeriti filmis oleva noore meesajakirjaniku puhul vägagi palju, kelle neoonpunased roopatsid ja mustad huuled ning välimus võib jääda õõvastavaks igaühele, kuid sellegipoolest huvitav isikupärane lähenemine. Alguses ei olnud võimalik arusaada millega on tegu. Kas enesetpjatega või enesetapuklubiga? Eriti veel siis, kui eelnevalt ei ole lugenud filmi tutvustavat informatsiooni, mida ma polnud sel korral teinud. Eelnenud väide tulenes tegelikkuses kunstigruppide huvitavatest nimedest, näiteks: Enesetapuklubi liige (ing k. Suieside Club member). Igal aastal oli saanud valmis kunstnikel -keeleliselt väljendudes- megalt suur PURNING MAN (eesti k. Põlev Mees), mis efektsete koreograafiliste ning rituaalsete toimingute saatel põlema süüdati. Põleva kuju kõrvale oli konstrueeritud erinvaid väga suuri kunstilisi lisaelemente nn linnaku moodustamiseks, mis peamist sihtmärki suurepäraselt täiendasid. Aja möödudes hakkas nn.kunstigruppi tungima tavakodanikke, kes soovisid seal lihtsalt osaleda. Finantsilistest probleemidest ja ressurssidest tiivustatuna moodustati lõpuks patenteeritud ja kaitstud üritus, mis kaotas oma sügavuse tehnilisusele. Filmi, seitsme punkti vääriliselt kümnest,kõik sügava mõttelised tegevused muutuvad äärmiselt kiiresti lihtlabaselt showks, millega võitlemine on raskem kui koheselt tegelemine.“ Paraku jääb selline hirmuäratav mõte alati tahaplaanile olevikus, sest keegi ei taha elada tänase päeva masenduses. Sellistel puhkudel on minul tavapäraseks saanud mõte: „Kui ei näe, siis ei saa sa ka midagi selle vastu teha?“ ehk kui sa teadvustad (ei mõtesta) probleemi, saad tegutseda juba enne probleemi tekkimist.

PÄRNU VANALINNA PÕHIKOOL

Sessioon – Inimene ja loodus

Kolmapäeval kell 14.00 läksin vaatama festivalile minu jaoks kõige oodatuimaid filme pealkirjade ja filmitutvustuse järgi. Paraku on tihi nii, et ülimas optimismis saada teada midagi uut, saab tagasilöögi. Sellelgi korral jäi minul info hankimise ilu saamata, välja jättes sõna uus filosoofiline tähendus.

Täpselt kell 14. 00 alustati Pranny Armstrongi võistlusel osaleva filmiga „Rumaluse ajastu“ (The age of stupid, UK 2009). Kooli aulasse oli tulnud teadus-ulmet vaatama rohkelt meessoost vaatajaid, siiski jäädes kesiseks vaatajate arvu poolest, nädala alguse suhtes. Põhjus võis olla ka Kihnu Virve külaskäigus, mis meenutas külakäigu kiiruse poolest rongi sõitmist. Suurteost alustasid inglased Hollywoodilikult Suure Paugu teooriast, mis mõneti meenutas eesti üliõpilaste loodud „Tulnukas“ (2006) algust. Kiiresti visualiseeritakse vägagi tasemel arvutigraafikaga realistlikult nafta platvormi meenutav inimkonna arhiiv, aastas 2055. Inimkond on kaotanud oma elumõtte, kõik taimed on kadunud ning kogu informatsioon on talletatud hiigelsuurde serversüsteemi. Arhiivi poolest ei erine filmis esitatu tänapäevasest eriliselt palju, sest kogu fantaasia siiski põhineb hetkel olevale, mitte loodetavale dogmale. Kogu futuristlik lõbu rikutakse koheselt, kui arhivist võtab ratastel bürootooli - „Lohe süda“ (Dragonheart, USA 1996) munka kehastanud näitleja Peter Postlethwaite - ja toob selle hologrammist monitori juurde. Näitlemises ja ekraanitöös filmil puudust ei ole. Filmi edasi arenedes selgub, et ei tutvustata ühtegi uut teooriat kliimamuutumise kohta, kuigi neid on maailmas olemas rohkem, kui üks. Näiteks poliitikute lemmik, inimeste tegevus on peamine põhjus, või teadlaste lemmikteooria, Päikese aktiivsuse suurenemine tingib globaalse soojenemise, mida väljendab oma muutumistes CO₂ . Mõlemad ideed on väga kaalukad inimühiskonnas, mida kõrvale visata ei tohiks silmaspidades ainult kellegi majanduslikke huve. Esimese poole jooksul tutvustatakse BBCs ja mujal suurkanalites jooksnud uudiseid, mis viivad meid lõpuks kahe n.ö. äärmuse juurde: ühed on radikaalsed rohelised ja teised radikaalsed linnatarbijad, kes töötavad näilise lugupidamise nimel India lennukompaniis. Sealjuures vihjates riikide kui organisatsioonide ja firmade koostööle, peegeldades autorite hirmu väljendada ennast vabalt antud tähtsa teema juures. Teise poole filmi sisustatakse dokumentaalselt kolmanda maailma probleemidega, mis on seotud rohkemal või vähemal määral põhjariikidega. Alles lõpus mõistad, et näidatakse meid hetkel kellest tegi arhivist lühikese videofaililise kokkuvõtte ja saatis selle kaugele kosmosesse tuleviku sideseadmetega. Lõpetades fraasiga „The End…?“

Võrdlusest hoidudes siinkohal järgnes kohe võistlusfilm „Mürgine mängumaa“ (Lars Edman ja William Johanson, Toxic Playground, Rootsi 2009), mis süvenes eraldiseisvana eelnevas filmis räägitud mürkidest tulenevatesse probleemidesse autobiograafiliselt. Tegu on Eesti Vabariigi sõbra, Rootsit, puudutava šokeeriva filmiga, kus maailma üks suurimaid kaevandusfirmasid Boliden saatis 80-tel jäätmeid Tšiili, kus tänaseks on käes kohutavad tagajärjed. Peamiselt liigutakse suuri purustusi saanud väikelinnas Arcia, kus õppis antud filmi üks rootslasest autoritest, kes tutvus dokumentaali tegemise käigus firma endise keskkonnaosakonna esimehega. Üliliigutava sisuga võetakse luubi alla 12 aastane Yoselin, kes põeb tinaühenditest tulenevalt rasket luumõranemise haigust. Järgemööda selguvad üksikasjad kahjudest väikelastele ning keskkonnale. Uurimaks firma sisepoolt, külastatakse tollal firmas töötanud peamehi, kes loomulikult kõike eitavad. Filmi lõpul selgub tšiilaste endi ohu tajumatus sellegi poolet, et oldi haridusega ja 2007 aastal saavutas Boliden lõunariikide kaitsekonventsioonist ning trahvidest hoolimata hiigelsuuri kasumeid. Parimaid tulemusi ei anna dokfilm monteerimise ega ka erilise filmikunsti osas, mis mattub sügavsisulise süžeeliinide rägastikku. Film tõestas vägagi, et juba mõttega annab meist igaüks aluse „mõrvamisele“. Vahet ei ole, kus.

Sven Anderson

10.07.09