Tiit Tarlap Sindi raamatukogus
“Ma ei saa teisiti, kui pean kirjutama,” ütles tunamullu oktoobris Sindi kirjanik Tiit Tarlap kodulinna rahvaga kohtumisel. Siis selgus, et kirjamees ei peagi ennast kirjanikuks, ehkki oli selleks ajaks juba nelja romaani valmimisega toime tulnud kuid nimetas end ikkagi parema meelega lihtsalt kirjutavaks meheks. Peale mõningast pikemat vaheaeg on Tiit Tarlapil valminud veel paar romaani „Roheliste lippude reservaat“ ja „Lõhestusjoon“ , mis jõudsid müüki üsna üheaegselt. Neist esimesele on märgitud trükise valmismise aastaks küll 2011, aga raamatukaupluse lettidele jõudis alles kolme kuu eest. „Lõhestusjoon“ saabus müüki aprillis.
„Nelisada aastat tagasi, kui punanägude laevad kaugel läänes esimest korda ookeani kaldal randusid, polnud neil veel midagi niisugust nagu praegu. Aga tuld sülitavad kahurid ja niisama kindlalt tulistavad püssid olid neil juba siis ja selle vastu ei aidanud ükski raudrüü. Sealtpeale läkski kõik kus kurat.“ Valitud tekst on näide hiljuti avaldatud romaanist „Lõhestusjoon“.
Kas inimkonna lõhed erinevate rahvaste vahel pingestuvad jätkuvalt või leidub võimalus vastuoludest tekkinud hapraid niidi otsi ühte sõlmida? Indiaanihõimudest koosnev punane rass on valitsemas kogu maailma ja Tiit Tarlapi maailm toimib sealtpeale meie tänasest reaalsusest sootuks teistpidiselt. Välja tõrjutud valged üritavad end salasepitsustega maksma panna ja kõik sõltub raamatu kangelaslikust peategelasest, kes tegelikult ei kuulugi ootuspäraselt ühte või teise maailma. 575 leheküljel jääb lugejatel võimalus Eesti ulme- ja fantaasiakirjanduse sõprade seas hästi tuntud autori mõtetega ajas ja sündmustikes kaasa rännata ka viimati ilmunud raamatu abiga.
Küllap on enamikel suurematel ulme vastu huvi tundjatel juba romaan „Roheliste lippude reservaat“ üles leitud ja läbigi loetud, aga seda raamatut võiks soovitada ka väiksema fantaasia sõltuvusega inimestele. Kirjastuse Pärnumaa Tšernobõli Ühendus „Gamma“ poolt välja antud Tiit Tarlapi viies ulmekas on senistest veidi erinev.
„Esmapilgul on raamat põnevike austajaile, ning ulmeline element on siin pigem dekoratsiooniks, millega saab mastaape ja situatsioone usutavamalt välja mängida. Samas pole põnevus siin just tähtsaim – tegemist on ehk Tarlapi kõige isiklikuma või aatelisema tekstiga, kust võib välja lugeda kõiksugu kriitikat tänapäeva tarbijaühiskonna kohta (võim, meedia, tarbimine jne) ja autori võimalikke tõekspidamisi, leidub kümneid paatoslikke mõttekäike või lausa võitluskõne tõelisest inimesest ja tema hävinemisest asjadekultuse käigus (lk 217-220).“ Vaata arvustust täistekstis siia klikkides.
Ajakirjanik ja ulmekirjanduse ekspert Raul Sulbi ütleb, et romaan võinuks (eesti plebeilikku raamatuostjat/-lugejat arvestades) ilmuda ju mõnes Tallinna suurkirjastuses kiletatud kõvade kaante vahel 400-leheküljelise tellisena, aga ei ilmunud! Romaan ilmus Pärnumaa Tšernobõli Ühenduse «Gamma» kirjastamisel print-on-demand trükikojas trükituna pehmes köites tihedas kirjas 300-leheküljelisena.
„Taas kord sain ma Tiit Tarlapi tekstist täieliku lugemisnaudingu ning oskan resümeerida, et Eesti ulmepõllul on ta Indrek Hargla kõrval ainus kirjanik, kelle enamvähem suvalise teose võid kätte võtta just siis, kui tahad Eesti kirjandusele nii ebaomast mõnusat ja süümepiinadeta kirja pandud kiirestijooksvat lugu lugeda, kui tahad intelligentset ajaviitekirjandust, mille järele varem oled harjunud käe sirutama peamiselt angloameerika žanrikirjanike teoste riiuli suunas,“ kirjutab Raul Sulbi, kelle arvustust tasub täies mahus lugeda siia klikkides.
Samal teemal:
