Tiiu Leis

Õpitud erialalt ja elukutselt kunstiõpetaja on oma nimega lugejale paremini teada eeskätt ajakirjanikuna ja vähem tuntud kunstiinimesena. Kes Tiiut lähemalt tunnevad, näevad tema isiksuses peituvaid andeid hoopis avaramal väljal kui see tema piltides ja sõnaseades esimesel pilgul võiks välja paista. „Olen suure osa oma elust mänginud pintsli ja värvide asemel sõnadega ehk siis närinud tähti pressiesindaja ning ajakirjaniku kombel. Seda mõnusam on nüüd taas vanadel rohtunud kunstiradadel lonkida ja oma mõtteid mitte sõnades vaid värvides taaskord teistega jagada,“ ütleb kunstniku hingega ajakirjanik oskuslikult sõnadeks moodustuvaid tähti sisutihedaks mõtteks reastades.

Sama lai nagu tema huvidest kannustatud tegevuste skaala, on ka kunstniku tööde teemade valik. Kust tuleb idee ja mis paneb maalima? „Tahad midagi öelda ja siis see tulebki. Seal seinal näiteks embavad kaks naist. Üks hele ja pehme olemisega, teine tume ning otse vaataja südamesse vaatav. Minu mõtteis sümboliseerivad nad aga tundeid ja mõistust, kusjuures mainitud pildil on tunded maalitud nii, et need on mõistusest eespool,“ jutustab Tiiu voolavas lihtsuses ühe suvaliselt valitud maali sisu. Järgmisena küsib üks uudistav külaline: „Kui sageli maalid ja kui palju ühe töö tegemine aega võtab?“ Vastuse esimene pool lubaks arvata, et Tiiu on väga aeglane, kui maalib kõigest paar tööd aastas. Aga kui ta lisab juurde, et töö valmimiseks kulub kõigest kümmekond minutit, siis võtab vastus vähemalt asjatundmatu vaataja täiesti tummaks. Mõte, mis on peas kõigis kontuurides ja värvides juba valminud, vajab selle materjaliseerumiseks aega kõigest käe liikumise kiiruse välgusähvatuses.

„Kunstniku jaoks on maalimine võrreldav ristsõna koostamisega, kus iga pintslilöök, iga värv on kui täht, mis täidab tühimiku ning lõpptulemuseks ei tohiks olla mitte juhuslik lahendus, vaid just selline nagu ette nähtud ning teistele arusaadav,“ selgitab Tiiu ja osundab järgmisele maalile. „Näiteks triangel suhete kolmnurgast, kus inimesed on sunnitud olukorras asetunud ühe pildi peale. Vaataja seisab nüüd maali ees sellena, kes asub „ristsõna“ lahendama ja varem või hiljem peaks ära tundma, kas ülesanne osutub talle võimetekohaseks või mitte,“ arutleb Tiiu väga huvitavalt vaatepositsioonilt maalide sisu mõistmist. Ta ütleb, et ilu peitub vaataja aju- ja mõttekeskuse lähedalseisvates silmades. See tähendab, et maalist peegelduv äratundmisrõõm ja mänguline kaunidus sõltub olulisel määral ka näituse külastaja arengulistest eeldustest. „Lahenduskäiku hõlbustab muide, iga kunsttüki allserva lisatud „kood“ ehk pealkiri,“ annab Tiiu veel täiendava juhise vaatajale ja soovib seejuures kavalalt naeratades põnevat lahendamist.

Mõni töö on valminud päris tema enda elust enesest. „Mähkimislaud valmis diplomitööna, minu kooli lõpp langes lapse sünniga ühele ajale,“ vestleb näituse autor mängleva kergusega oma kunstiloomingu saamislugusid, mida saadab pidevalt meeldiv naeruvõru ümber kõneleva suu. Kas kunstianne on pärandatud ka lastele? „Tõenäoliselt, sest ma ei ole siiani mallanud ei vanema ega ka noorema poja suuremahulisi töid ära visata, tegin Johannesele (vanem, 19. a.) isegi ettepaneku neist kunagi näitus koostada. Tal oli komme väga suurte paberite peale kõiksugu skeeme ja laevu maalida. Nagu arhitektihakatis. Hakkasin pabistama, et miks ta inimesi ei joonista, kuid palumise peale ta lõpuks selle tegi ning õnneks oli see kikilipsuga poisi kujutis suurelt ja naervalt keset paberit. Noorem, Jan Silver joonistab samuti mõnuga, kuigi mina neid sundinud ei ole.“

Mis andeid esivanemad omasid? „Esivanemad olid üsna musikaalsed ja vanaonu Aadi koguni pillimeister. Tema meisterdatud viiul ilutseb lausa Tallinnas muusika muuseumis. Vanaisa mängis samuti viiulit, vanaema joonistas, ema mängis tantsuks oma nooruspõlves koolipidudel akordionit, isa oli insener... Minagi unistasin lapsena arhitekti elukutsest. Muusikut ja kunstnikku seega esivanemates leidub. Ise olen aeg-ajalt samuti koorides laulnud ja Pärnu Laste Muusikakoolis olin Imbi Ivaski juures üks esimesi klaveriõpilasi,“ vastab Tiiu küsimuste tulvale järjekorras ja suure rahuga ka siis kui mõni asi jääb uue küsimuse esitamise tõttu poolikult räägituks. Muu hulgas jäi jutt pooleli selle juures, et inimene tegelevat vahel ka sellega, mida ta kõige vähem oskab. Aga just nii Tiiu kinnitab.

Kuidas ikkagi kunstnikuks saamine alguse sai? „Pärast muusikakooli lõppu oli vaba aega nii palju, et läksingi hoobilt ka Pärnu kunstikooli. Eriala valides soovis ema, et läheksin arstiks õppima, aga ei. Tartu asemel tõmbas Tallinn sõdavõrd suurema magnetina ja oma südant jälgides sai minust hoopis kunstiõpetaja. Kuigi õpetajana olen tegutsenud üpris vähe aega, pool aastat inglise keele õpetajana ja nüüd paar viimast aastat kunstiõpetajana. Enne seda veel mõned aastad eelkooli õpetajana.“

Enamik töid valmivad Tiiul paberil. Õlivärve pole ta vaata et üldse kasutanudki. Koolilaste värvidena tarvitatavad guaššid rahuldavad teda täiesti. „Tegelikult ei ole ju vahet, millega sa seda teed,“ arvab Tiiu, kuigi guašš jääb võib olla natuke plassiks. „Kuid alati saab neid tänapäevaste akrüülide ja temperatega palju säravamaks muuta,“ lisab siiski juurde.

Kes on olnud peamised mõjutajad kunstkuks kujunemisel? „Jaan Elken oli diplomitöö juhendaja, kes pani mulle viie tõenäoliselt minu pintslitöö jõulisuse ja mõnes mõttes ka julge räiguse eest. Anne Parmasto au on minu põhilises kunstilises kujunemisloos, tema julgustas mõnusale ekspressiivsusele, Sigrid Uiga õpetas aga impressionistlikku maastikku maalima. Käisime igal suvel Otepääl maalilaagris. Orest Kormašov, kes on praegu Tallinna ülikoolis kunstikateedri õppetooli juhataja, sisendas tundlikumaid toone, kuid jagas samas segu kõigist eelpool nimetatutest,“ kõneleb Tiiu oma mõjutajatest. Tema jutust selgub, et püüab tumedaid meeleolusid siiski heledamatesse emotsioonidesse suunata. „Tunded juhivad loomingut pealpoolselt, jättes mõtted allapoole,“ tunnistab kunstnik ja toob näiteks „Naine saunas“. Lihtsalt vaadates näib asi selge olevat – naine nagu ikka naine saunas, mida enamat. Ometi koorub Tiiu selgitusest midagi enamat ja siis näeb ka vaatleja rohkemat kui üksnes naist saunas.

„Kunstimaailm on minu jaoks rõõmus hobi, millega juba raha ei teeni. Häid maale olen sõpradele kinkinud. Paar head näidet ongi nende käes, mida praegu siin ei näe,“ räägib Tiiu. Talle hakkavat vastu kunsti tegemine, mida luuakse üksnes kultuurkapitali toel. „See ei meeldi mulle kohe tõsiselt mitte. Jääb mulje, et kunstnik polegi täisväärtuslik inimene, vaid kerjus.“

Aga ajakirjandus? „Ajakirjanduse peale sattusin täiesti juhuslikult. Töötasin Mai kultuurikeskuses reklaamijuhina. Korraldasin ise Eesti filmifestivale ja noortefestivale. Grete Naaber ei viitsinud vist meie üritustel eriti käija. Tegemised olid väga jumalavallatud ja noortepärased ja siis ta palus mul endal neist sündmustest kirjutada. Korraldasimegi siis ise mitmesuguseid üritusi ja kirjutasin neist ka artikleid. Lisaks tipiti aeg-ajalt trükisabas ka minu kinotutvustusi.“

Läinud aastal aga avas Tiiu Kuninga tänaval hubaselt õdusa lastekohviku Kuumoon, mis on jällegi kunstniku vaimuga hingele midagi kaugelt enamat kui üksnes kohvi joomise paik.