XII kohanimepäev Pärnu Maavalitsuse saalis

Ühiskonnategelane Trivimi Velliste, kes on hariduselt inglise keele filoloog, peatus põhjalikult keele kitsaskohtadel, mis on saanud komistuskiviks isegi neile, kelle igapäeva töövahendiks on keelekasutus. Üksnes juba ettekande pealkiri „Eesti mälu ajas ja ruumis“ viitas meie mõtlemise ja meeles pidamise võime lahutamatule seotusele keelelistes valikutes.

Velliste seisukohalt ei ole sugugi ükskõik, kuidas me midagi või kedagi nimetame: „Nime korratakse tuhandeid kordi, see on nagu mantra. Nimel on oma kõla- ja tähendusväli. On väga suur vahe, kas ütleme härra Steinberg või isand Kivimägi, Waldbach või Metsoja; Feldmann või Põllumees, Goldscmidt või Kuldsepp. Nii võtsid kaheksa aastakümmet tagasi tuhanded ja kümned tuhanded eesti mehed ja naised endale uued nimed. „Kui seda poleks juhtunud ja enamik meie inimesi kannaksid endiselt saksakeelseid perekonnanimesid, elaksime hoopis teistsuguses keeleruumis, teistsuguses kõlaväljas. Me oleksime mingis mõttes nagu Saksamaa pikendus.“

Siis saabus aasta 1939, mil oli eestikeelse Piibli ilmumise kahesajas aastapäev. „Sellel aastal trükiti ja köideti imeilus Piibel, mis oli veelgi uhkem kui raamatuaasta Kalevipoeg. Kahjuks sellel samal aastal augusti 23. päeval tabas meid poliitiline maavärin. Ma ei tea, kas süü oli selles, et meie inimesed polnud Piiblit korralikult lugenud või  olid muud põhjused. Aga see, mis '39-dal aset leidis, oli tõeline šokk ja sellest „maavärinast“ muutus kõik.“

70 tuhande eestlase lahkumine viimasel sõjasügisel 1944 tekitas ruumilise katkestuse. Võõrsil säilitati küll emakeelt, aga side kodumaaga polnud enam ruumiliselt mõeldav, selgitas Velliste. Esimene ruumiline katkestus oli toimunud juba varem, 1941. a juuniküüditamise näol. Sama järgnes veel 1949. aastal. Toimunu tulemusena tekkis täiendavaid keelesaarekesi mitmele poole väljapoole eesti keeleruumi. Aktiivne vastupanu kestis Eesti metsades, millega püüti muuhulgas säilitada ka ühismälu. Kodudes räägiti lugusid, loeti keelatud raamatuid sedavõrd, kuidas neid oli õnnestunud hoida hävitamise eest. Mälu säilitamise nimel kirjutati raamatuid – peites sõnumi ridade vahele, nagu seda tegid näiteks Jaan Kross, Paul-Eerik Rummo või Hando Runnel. Mälu säilis kõigest hoolimata, vaatamata väga suurtele kadudele. Mälu säilimisele pöörati suurt tähelepanu pagulaskeskustes Stockholmis, Torontos, New Yorgis. Läbi kohutava müraragina saime Ameerika Hääle kaudu neilt tagasisidet.

„Siinkohal tahan juhtida tähelepanu väga huvitavale paradoksile. Alles sel suvel möönis prof. Rein Taagepera, et kolhoosikord ja raudne eesriie aitasid kaasa eesti rahva ja keele säilimisele. Teatava irooniaga öeldud väide tundub esmapilgul uskumatu ja ehmatav, aga selles leidub tubli annus tõtt.“ Tõepoolest polnud kolhoosikord ju muud kui XIX sajandi sunnismaisus. Raudne eesriie oli veelgi selgem asi: piir oli kinni ja kusagile minna ei saanud. Ida poole enam minna ei tahetud. Kes sinna sunnitult toimetati, tuli esimesel võimalusel tagasi. Seega lõi kolhoosikord sellise tõsiseltvõetava sisemiselt tasakaalus keeleruumi, mis erines suurematest linnadest. Eesti keel võis siin vene keelest hoolimata vabalt kõlada ja eestlased sünnitasid veel palju lapsigi. Kõik see erineb vägagi sellest, mida me täna näeme. Uksed on nelja tuule poole valla ja see pole eestlastel jäänud märkamata.

Velliste meenutas, et 25 aastat tagasi toimus ülioluline murrang meie kui riigirahva mälus. Hakkasime taas ennast teadvustama Eesti kodanikena, olgugi et okupatsiooniaastatel olid kõigile täiskasvanutele vägivaldselt punased Nõukogude passid taskusse surutud. 1989. a sügisel jõudis Eesti kodanike komiteede liikumine haripunkti. Veebruaris 1990 valiti Eesti Kongress, mille ideoloogia osutus aluseks ka VII Riigikogule.

Aasta varem oli olnud muinsuskaitseliikumise kõrgaeg. Oktoobris 1988 peeti keeleloitsu Tallinnas Raekoja platsil. Tuhanded inimesed koondusid tuletungaldega pealinna väljakule ja eesti keelele loitsiti tulevikku. Mõisteti, et keel on meie ühismälu peamine kandja ja keele nimel tuleb võidelda. Tuleb kätte võita see staatus, mis eesti keelele võõrandamatult kuulub.

„Nii nagu 25 aastat tagasi küsisime, mis on eesti keele staatus, sama moodi küsime me täna uuesti. Mis on selle keele staatus, maine? Milline on selle keele prestiiž teiste keelte hulgas? Mis on selle keele väärtus? Mis ootused on eesti keelele nüüd ja tulevikus? Milline on selle keele väärtus maailmas laiali olevate teiste eestlaste jaoks? Kui ohustatud on eesti keel praegu?“

Vene keele surve oli tugev, aga vastupanu sellele suhteliselt lihtne, sest vastase maine oli meie silmis väga madal, kinnitas Velliste. Vene keelt vaadeldi kui okupatsiooni tööriista. Seepärast osati vene keelt kõikvõimalike vahenditega tõrjuda ja seetõttu ei suutnud vene keel lõppkokkuvõttes kõigi okupatsiooni aastakümnete kiuste eesti keelele mõjuda kuigi laastavalt.

Seevastu teame, millises inglise keele surveväljas elab eesti keel tänapäeval. Olukorra erinevus seisneb selles: vene keelele vaadati ülevalt alla, nüüd on inglise keelega asi aga vastupidine.

„Hiljuti kuulsin Vikerraadiost ajakirjanikku väljendumas sedaviisi: toimus kohtumine Ukraina ülemraada spiikriga. Huvitav! Aga miks mitte tamadaga? Mille poolest oleks tamada halvem kui spiiker? Aga olen kuulnud ka kohtumistest Georgia parlamendi spiikriga... Nende puhul võiks ju ometi öelda, et toimus kohtumine tamadaga. 28. oktoobril kuulsin Vikerraadiost: praegu kontrollivad demokraadid USA kongressi esindajate koda. Kas kujutate olukorda ette? Mida või keda nad seal kontrollivad? Kas toolialuseid või nurgataguseid? Asi on lihtne: demokraadid on esindajate kojas enamuses, mis tähendab, et neil on sealses esinduses meelevald. Aga kes siis tänapäeva eesti keeles kasutaks sõna 'meelevald'? Tänapäeva Eestis isegi lendur kontrollib lennukit, autojuht kontrollib autot ja jalgrattur kontrollib jalgratast. The pilot controls his aircraft!“

Velliste esitas veel ühe näite küsimuse vormis. „Kas tänapäeva Eestis on debateerida OK?“ „Sõna debatt on tulnud eesti keele üleüldisesse kasutusse viimase paari aastaga. Varem kasutati seda sõna harva, kuigi see on Võõrsõnade leksikonis kogu aeg olemas olnud. Aga Võõrsõnade leksikonist leiab tuhandeid sõnu. Nüüd äkki on meil igapäevaselt – debatt. Kui vanasti arutati riigi eelarvet, siis nüüd debateeritakse riigi eelarve üle, olgu Toompeal või telemajas. Debatt on minu arvates rakvere raibe eesti keele lilleaias. Või ehk sosnovski karuputk. See on kõige eredam näide suunast, kuhu meie keel liigub. Sõna debatt järele puudub vähimgi vajadus. Tegusõnad väitlema või arutama oma tuletistega võimaldavad suurepäraselt kõnelda väitlustest ja aruteludest jms. Nad on seda aastakümneid edukalt teinud. Seega on siin väga tõsine mõtlemise koht, sest mitte midagi ei juhtu niisama. Igal asjal on põhjus. Mis siis toimub meie keeleteadvuses? Mis sünnib meie alateadvuses?“
Sageli kasutatakse väljendit Euroopa Rahvapartei, samamoodi Austraalia Tööpartei, Iisraeli Tööpartei, jätkas Velliste. „Samas olid meil kunagi kahekümnendatel-kolmekümnendatel tööerakond, rahvaerakond. Eestis kõlbas küll ütelda rahvaerakond, aga kui jutt läheb nüüd Euroopale või Austraaliale, peab juba olema partei. European Party, unsere Partei, наша дорогая партия - või veel paremini - верной дорогой партия наша нас к коммунизму ведет.“

Ja Velliste jätkas näidetega: „Üks väga lennukas poliitik Toompeal kasutas jällegi Vikerraadios väljendit: seda probleemi me saame adresseerida. (Muidugi: we can address the problem.) See on nüüd näide, mismoodi inimesed loevad läbisegi nii eestikeelseid kui ingliskeelseid tekste ega suuda vahet teha kahe täiesti eraldi keeleruumi vahel. Nad ei ole võimelised normaalselt tõlkima. Toimub keelte segunemine. Siit sünnibki nn. keelekontakt, millest võib alguse saada nõrgema keele järeleandmine ja viimaks keele täielik väljasuremine. Lähim näide on võtta liivlastelt, kes viimaks hakkasid oma keelt häbenema ja läksid üle tugevama rahva keelele. Valdavalt siis läti keelele ja mõnes siinpoolses kihelkonnas ka eesti keelele.“

Eelnevale jätkuks irooniline paradoks Velliste tähelepanekutest. „Kui me juba oleme nii suurepärases inglise keele väljas ja mõnikord tuntakse sellepärast vaata et uhkustki, siis sellisel juhul peaks olema meil jõukohane ka kõrgpilotaaž, näiteks ingliskeelsete nimede hääldamisel.“ Paradoks seisnebki selles, et seda ei suudeta. Väga kõrva kriipivaid näiteid on inglise pärisnimede hääldamisel. „Meie Vabadussõjas võitles Briti admiral, kelle nime järgi on praegu Eesti mereväes ristitud üks sõjalaev. Admirali nimi oli Cowan. Nime tüvisõna on cow, mis maakeeli tähendab lehma. Ma ei ole veel kohanud ühtegi eestlasest ajakirjanikku, mereväelast või poliitikut, kes oleks selle admirali nime inglisepäraselt hääldanud. Öelda cow, no mis seal siis keerulist on?“

Ja Velliste jätkas: „USA endine asepresident Dick Cheney, kelle perekonnanime võiks hääldusreeglite järgi hääldada justkui pika i-ga. Kuid tegemist on ebareeglipärase hääldusega. Kui tegemist on üldtuntud inimesega, võiks ju ometi kuulata hääldamise viisi, kuidas ameeriklased või inglased ise seda nime hääldavad. On hämmastav, kuidas meie inimesed püüavad iga hinna eest eesti keele kasutusse tuua sisse inglise keele mõjuvälja, aga samas ei tule toime lihtsate nimede ütlemisega. See on väga tõsine mõtlemise koht. Me peame endilt küsima, miks see nii on ja mis meie alateadvuses toimub.“

„Postimehes juhtis lugeja oma kirjas tähelepanu kuulsa prantsuse kirjaniku Jules Verne´i [žül vern, prantsuse hääldus: ʒyl vɛʁn] nime hääldusele. Kirjanikku olevat raadios nimetatud inglise hääldusreeglite kohaselt. (Mida, muide, inglased ise kunagi ei tee!) Vikerraadios on ka Richard Wagner´it hääldatud inglispäraselt. Ometi on meil 700 aastat ühist kultuuritraditsiooni koos sakslastega. Meie vahetu naabri, Läti seimi endise esimehe nime hääldades peaks teadma, et tänu liivi mõjule asub läti keeles sõna rõhk alati esimesel silbil. Nii tuleb ka selle kena naisterahva nime hääldada esimest silpi rõhutades: Solvita Aboltina. Soome nimedest ma parem ei räägi. See on eriti veider, kui me soome nimesid ei oska hääldada.“

Kuid Velliste on leidnud Vikerraadiost ka häid näiteid. Kuu aega tagasi ütles Kaja Kumer-Haukanõmm, et 1944. a sügisel lahkuti Ojamaale - mitte mingisugusele Gotlandile. Saarlased käisid oma käiasid toomas ikka Ojamaalt. „See on iseenesest mõistetav ja nii on see alati olnud. Täpselt samamoodi on meie keeles Riia ja mitte Riga, nagu ka Pihkva ja mitte Pskov, nagu Võnnu ja mitte Cēsis. Üks ajakirjanik kirjutas mullu „Võnnu lahingust, mis toimus Cēsise lähedal.“ („Tule taevas appi!“ Naer kuulajatelt.) Aga Velliste jätkas: on Heinaste, mitte Ainaži. Samuti on eesti keeles Pariis, Moskva, Peterburi. Ei mingisugust Sankt Peterburgi!
Ka eesti isikunimesid tuleb käänata nagu nimisõnu. Näiteks: Arjakas – Arjaka. Lähen külla Küllo Arjakale, mitte Arja-kasele. Kirjutan märgukirja Taavi Rõivale, mitte Rõivasele.

„Eesti identiteet püsib peamiselt keelel. Iirlastel või šotlastel võib see asi olla teisiti. Kui me kaotame keele või suure osa sellest, siis ei ole me enam need, kes me oleme. Kui me teadvustame seda probleemi, siis on küsimus meie valikus. See on küsimus ennekõike noorematele.“

Velliste on teadagi kuulanud professorite Vääri ja Ariste loenguid keele ajaloost ja mõistab filoloogina, et keeled muutuvad ja arenevad. „Ükski keel ei püsi paigal. Küsimus on pigem selles, kus suunas ja milliseks nad muutuvad. Selles on suur osa meie otsustada. Keel ei muutu iseenesest, vaid sõltuvalt meist. Võõrsõnade leksikonis on tuhandeid sõnu, aga mida enam on võõrsõna asendatav omasõnaga, seda tagasihoidlikumalt peaks võõrast päritolu sõna tarvitama. Ehk teisi sõnu: mida sagedamini me mõnd sõna vajame, seda suurema tõenäosusega olgu see omasõna. Ja vastupidi: mida harvem me mõnd sõna vajame, seda enam võime leppida võõrsõnaga. Debati näide on ehmatav ja hoiatav. See ütleb, et midagi on tõsiselt viltu ja asjad käest minemas.“

„Keel on aare, mille arendamisel on väga kaua ja visalt vaeva nähtud. Selle taga on kümned ja kümned esivanemate põlvkonnad. Mida kavatsevad selle aardega peale hakata eestlaste kõige nooremad põlvkonnad?“