Eesti Muinsuskaitse Selts 25

Austatud hr. Vabariigi President, austatud Vabariigi Valitsuse liikmed, Riigikogu liikmed, Ajaloomuuseumi pererahvas, head sõbrad ja võitluskaaslased!

Tänapäeval tuleb meil isekeskis sageli juttu mälust. Küsime üksteiselt, kui palju on meil mälu mahtu, kas meil on ka küllalt hea kõvaketas või küllalt toekas mälupulk. Seegi kõnetekst siin minu ees – kuue sajandi vanuses kojas on koostatud arvuti mälu kasutades. Veerand sajandit tagasi oli aga lugu teisiti – trükkisin oma asutava kogu kõne kohverkirjutusmasinal, mille üle olin väga uhke, sest see oli üsna töökindel ja – mis peamine – sel olid ladina tähed. Asutava kogu kokkuastumise paik Ametiühingute Maja on tänaseks maapealt kadunud, ent selle asemel on meil nüüd Euroopa Maja.

Nõnda siis, meie lähtekohaks täna on MÄLU! Mul on väga hea meel, et just täna on meie keskel legendaarne filmimees Andres Sööt, kes on kasutanud mõistet „mälu“ oma filmiloomingu lipukirjana, ka filmipealkirjana. Ta on meie ajaloomälu teinud meie jaoks palju paremini hoomatavaks.

Tõepoolest, kõige pisemgi putukas, olgu sipelgas või sääsk – täpselt samuti nagu kõige tugevamgi loom, olgu lõvi või elevant, vajab ellujäämiseks mälu. Ilma mäluta hukkuvad organismid ruttu. Samasugune on lugu ka rahvastega – neilgi on oma mälu – ühismälu, ajaloomälu.

Eesti rahval on tulnud oma püsimajäämise eest palju võidelda. On olnud paremaid ja halvemaid aegu. 20. sajandi teine suursõda ning sellele järgnenud laastavad aastakümned panid meie suutlikkuse saatuse kaalukaussidele. Oli aegu, mil meile ei ennustatud mitte midagi head.

Muinsuskaitseliikumise tekke taustal tuleb mäletada fosforiidivastast liikumist, mis oli küll lühiajalisem, ent mis oli otseselt ajendatud eksistentsiaalsest hirmust. See hirm oli kaheastmeline. Esmalt muidugi kartus elukeskkonna pöördumatu reostamise pärast – ilma puhta joogiveeta ei saa keegi elada. Ent oli teinegi hirm – hädaoht, et Rakverest saab uus Kohtla-Järve, kus varsti ei kuule enam eesti keelt.

See oli aeg, mil siinsamas Tallinna vanalinnas kõlas – eriti nädalavahetustel – väga vähe eesti keelt. Ma elasin siin lähedal ja mäletan, et see oli nii. Seetõttu oli loomulik, et arutelud meie keele püsimajäämisest olid igapäevased – olgugi et esialgu kitsamas ringis, rohkem või vähem suletud uste taga.

Kui Nõukogude Liidus otsustati asutada Raamatuühing – et likvideerida kirjaoskamatust, tuli selline ühing luua ka okupeeritud Eestis, mida nõukogude kõnepruugis kutsuti Eesti NSV-ks. Eesti NSV Raamatuühing eesotsas rahvakirjanik Aadu Hindiga oli sobiv katus mitmele värskele Tartu ülikooli vilistlasele, kes soovisid asutada oma vennaskonda või sõpruskonda mõtiskeluks Eesti mineviku ja tuleviku üle.

Mäletan hästi neid esialgseid ettevalmistavaid kooskäimisi siit paarisaja meetri kaugusel Suur-Karja 4 neljanda korruse tagasihoidlikus ärklitoas. Kohvilauda kogunesid 1974.aasta sügisel korduvalt Toivo Palm, Olev Remsu, Jüri Kivimäe, Mati Sirkel, David Vseviov, siinkõneleja. Nõnda sündis aasta eelviimasel päeval A.D. 1974 raamatuklubi „Tõru“.

Aja edenedes sai raamatuklubist ka muinsuskaitseklubi ja „Tõru“ võib lugeda kahtlemata üheks muinsuskaitseliikumise tekkekoldeks. Kuid vähemasti sama oluline Eesti Muinsuskaitse Seltsi häll oli ülikoolilinnas tegutsenud Noor-Tartu, mis moodustus pool põlvkonda noorematest, nagu näiteks Mart Laar, Lauri Vahtre, Tõnis Lukas, Heiki Valk jmt.

1986.aasta sügisel tulid selleks ajaks ülikooli lõpetanud noortartlased mõttele kutsuda kokku juba olemasolevad spontaanselt sündinud muinsuskaitseklubid. Mõned nendest olid juba aastaid tegutsenud, nagu näiteks Kultuurimälestiste Riikliku Projekteerimise Instituudi klubi, mida kutsuti Villem Raami klubiks. Või ka Tallinna Vanalinna Muinsuskaitseklubi ehk Jüri Kuuskemaa klubi.

Nõnda koguneski 18. oktoobril 1986 Tallinna lähedale Jüri kirikaeda tosinkond muinsuskaitseklubi, et korrastustalgutega näidata – väga palju oleneb meist endist, tuleb lihtsalt kusagilt pihta hakata. Kohalikud memmed olid ehmunud – mingid linna untsantsakad tulevad nende haudu korda tegema! Neil ei jäänud muud üle, kui joosta koju oma reha järele.

Samal õhtul koguneti Jüri koolimajja ja valiti kohaletulnutest Eesti Muinsuskaitseklubide Nõukogu, mille ülesandeks sai astuda ettevalmistavaid samme Eesti Muinsuskaitse Seltsi asutamiseks. Tegutsema hakati viivitamatult ja juba 7. veebruaril kogunes Tallinna Kinomajja klubide teine kokkutulek.

Kinomaja kokkutulekul oli murranguline tähendus. Klubide arv oli kasvanud kahekordseks – veerandsajani. Vahetult enne koosoleku algust tutvustati mulle Illar Hallastet, kes teatas, et mõni tund varem oli asutatud muinsuskaitseklubi „Portaal“, mis ühendas kirikuõpetajaid. See oli hea märk, sest kiriku kaasatõmbamine muinsuskaitseliikumisse oli pikk samm edasi.

Kinomaja kokkutulek oli väga rahvarohke: 220-kohalises saalis oli end kirja pannud 450 inimest. Oli nii kitsas, et mikrofoni juurde pääsemiseks tuli astuda üle põrandal istuvate inimeste. Sellel kokkutulekul räägiti esmakordselt lehvivast ärkamisaja vaimust. Villem Raami, Jaan Krossi, Lennart Mere, Tõnu Kaljuste, Andres Mustoneni jpt sõnavõttudest koorus välja kogu muinsuskaitseliikumise vaimne eeskava. Lennart Meri rõhutas, et muinsust tuleb tõlgendada suuremeelselt, s.t. avaralt. Muinsus on kõikjal, kus aeg on teinud oma tööd, kus on, mida mäletada.

Kinomaja kokkutulekust ilmus alanud perestroika tingimustes ka ülevaateid ja liikumine sai rahva hulgas teatavaks, leidus järgijaid. Nüüd oli tähtis aega viitmata võimudele jätkuvat survet avaldada. Asuti ette valmistama juba kolmandat kokkutulekut – jürikuul Keilas, mis pidi panema paika loodava seltsi piirjooned.

Arheoloogiamälestiste inspektor Ants Kraut ja Harju rajooni inspektor Elsa Paju tegid Keila kokkutuleku ettevalmistamisel põhjaliku töö. Kujunes välja klubide kokkutulekute mudel. Alguses pühalik kontsert keskaegses kirikus, seejärel talgud keskaegse linnuse varemeil, arheoloogiamälestistel, mõisapargis jm – viimaks kõnekoosolek tähtsate asjade otsustamiseks.

Selleks ajaks oli EKP Keskkomitee loonud ka organiseerimiskomitee kõnesoleva ühingu asutamiseks. Kultuuriministri asetäitja Ilmar Moss oli määratud seda juhtima. Keila koosoleku keskseks küsimuseks kujunes loodava organisatsiooni nimi. Riigivõim soovis luua Eesti NSV Ajaloo- ja Kultuurimälestiste Kaitse Ühingut. Rohujuure tasandil eelistati seevastu nimekuju Eesti Muinsuskaitse Selts, mille oli Tõru kamina ääres välja mõtelnud Ott Sandrak. Panin koosoleku juhatajana nime küsimuse hääletusele. Salajane hääletus andis tulemuse 289 : 0 Eesti Muinsuskaitse Seltsi kasuks. Kommentaarid olid muidugi liigsed. Aga ilmselt võimaldas perestroika edenemine Valgel majal selliste asjadega juba leppida. (Mul on heameel, et härra Moss on täna meie keskel ja võib toonastele tundmustele valgust heita.)

Keila kokkutuleku järel oli lootus, et Eesti Muinsuskaitse Selts õnnestub asutada sama aasta 28.novembril Tartu ülikooli aulas. 28. november on Vabadussõja alguse aastapäev, aga lootsime, et loa taotlemisel ei panda seda tähele. Ülikooli aula oli aga oluline, et anda sündmusele väärikust ning samas tõmmata kaasa akadeemilist noorust.

Kuid enne asutavat kogu soovis klubide nõukogu korraldada veel ühe, juba neljanda kokkutuleku – Tarvastus. Tarvastu muinsuskaitsepäevad pidid aset leidma septembrikuu esimesel nädalavahetusel – taas algusega kirikus, kus pidi laulma Tõnu Kaljuste koor. Siis talgud keskaegsel linnusel, siis omatehtud teater jne. Aga ...!

Aga vahele tuli Hirvepark! Juhtus nii, et 23. augusti Hirvepargi meeleavalduse korraldaja Tiit Madisson oli ühtlasi Pärnu Muinsuskaitse Seltsi juht, kes juba Keila koosolekul oli tähelepanu äratanud. Nüüd ületas sõna „muinsus“ igas mõttes ja igal pool tähelepanu künnise. Valges majas küsiti, mis asi see „muiinzus“ õieti on. (See eestikeelne sõna oli nõukogude aja käibest täielikult kadunud.)

Ministrite Nõukogu võttis augusti viimasel päeval vastu korralduse 362-k, mis keelas igasugused rahvakogunemised – seoses raske olukorraga põllutöödel. Tegin küll klubide nimel Ministrite Nõukogu aseesimehele Indrek Toomele vastuettepaneku – võime linnusevaremete asemel talgud teha hoopis kartulipõllul ja sellega leevendada rasket olukorda. Aga vastati vaikimisega.

Olime tõsise dilemma ees. Toit neljasajale inimesele oli juba tellitud. Sõnakuulmatus oleks aga tähendanud seltsi asutamise keeldu. Leidsime, et ülemaalise korrastatud organisatsiooni sünd on siiski tähtsam ja otsustasime anda ärakella. Kuid meie ärakella vist ei usutud, peeti pettemanöövriks.

Laupäeva, 5.septembi hommikuks oli Mustla peatänavale iga 50 meetri järele paigaldatud tuliuus liiklusmärk „Peatumine keelatud“. Inimesed piilusid kardinate vahelt: väikelinn oli tulvil kummalisi turskeid mehi, paljudel suured teleobjektiividega fotoaparaadid. Sõitsime koos Mart Laari ja Illar Hallastega olukorda inspekteerima, olime valmis andma selgitusi nii omadele kui võõrastele.

Ärajäänud Tarvastu muinsuskaitsepäevad tähendasid ühtlasi, et ülikooli aulat meile ei anta ja seltsi asutamine lükatakse kahe nädala võrra edasi. Kuid ka 12.detsember on oluline kuupäev. Sel päeval 1918.a. heisati sinimustvalge lipp esmakordselt Pika Hermanni torni, et anda märku Tallinna lahte saabuvale Briti laevastikule.

Head kuulajad!

12.detsember 1987 oli minu mäletamist mööda ilma poolest üsna sarnane tänasega. Kuid kõik muu on tundmatuseni muutunud. EMS-i asutaval kogul ei juletud veel laulda Eesti hümni – selle asemel lauldi Veljo Tormise juhatusel regilaulu vanast tammest. Aga selle mõju oli hümni vääriline!

Veel ei juletud ülistada Eesti Vabadussõda ega rääkida otsesõnu Vabadussõja ausammaste taastamisest. Siiski oli Suure-Jaani „Lembitu“ taastamine üks olulisemaid asutava kogu otsuseid. Lembit oli võidelnud muistses Vabadussõjas Saksa ristisõdijate vastu ja sellisena tuli ta kõne alla. See kõik oli 1987. aasta lõpul. Ent aeg kulges uskumatu kiirusega. Päikesepaisteline 1988.aasta oli ukse ees.

Muinsuskaitseliikumise haripunktiks võib kahtlemata pidada Tartu muinsuskaitsepäevi 14. – 17.aprillini, mis on läinud meie ajalukku sinimustvalgete värvide ja sinimustvalgete lippude massilise väljatoomisega. Värvide vahetud väljatoojad Tõnis Lukas, Toomas Kiho, Margus Kasterpalu, Jüri Luik, Margus Kolga, Eerik-Niiles Kross jt kuulusid seltskonda, kes taastas ühtlasi Eesti Üliõpilaste Seltsi avaliku tegevuse kodumaal. EÜS, nagu me teame, on sinimustvalge kodu. Tartu muinsuskaitsepäevade üldjuht oli Tõnis Lukas, tema parem käsi aga Tõnn Sarv.

Sama aasta südasuvel algasid Tallinna lauluväljakul spontaansed öölaulupeod sinimustvalgete lippude lehvides, lipud levisid üle maa nagu kulutuli. Siit oli ainult lühike samm Vabadussõja ausammaste kiire taastamiseni. Paljud kohalikud muinsuskaitse seltsid sündisidki oma kihelkonna ausamba taastamise käigus.
Kuid veel enne seda, maikuu lõpul 1988 korraldas seltsi ajalootoimkond oma esimehe Mart Laari juhtimisel Villem Reimani ausamba piduliku avamise Kolga-Jaanis. Tegemist oli eesti rahvusluse ülima sümboliga. Samas käivitas ajalootoimkond ka ülemaalise mälestuste kogumise vanematelt inimestelt – veel enne, kui on hilja. Tegemist oli Jakob Hurda kuulsa vanavara kogumise üleskutse kordamisega uutes oludes. Ja seda täpselt sada aastat hiljem!

Sageli võis näha jalgrattal tudengeid külavaheteedel, moodne magnetofon rihmaga üle õla. Selline tehniline üleolek sai võimalikuks ainult tänu Välis-Eesti Muinsuskaitse Seltsi sünnile 1988.aasta 22. mail. Peame olema iseäranis tänulikud professor Rein Taageperale, kes reageeris väga kiiresti meie abipalvele, saatis ise kohe suure annetuse Helsingisse Eva Lille kätte ja kutsus kokku asutamiskoosoleku.

Esimeheks valiti Neeme Järvi, kellele see jäi rohkem auametiks, tegelikuks juhiks kujunes Torontos Lembit Soots, New Yorgis Are Tsirk, Rootsis aga Alur Reinans, perekond Rebas jmt. Kaasa aitasid paljud pagulasjuhid, kes mõistsid, et vabadusvõitlus on ühtne ja jagamatu. Minu sügav tänu kuulub kadunud Mihkel Mathiesenile, Ülo Ignatsile, aga ka Mai Rauale, Peeter Luksepale, kes on meid kuni tänaseni väga tugevalt toetanud. Pagulaste panust kiirel vabanemise ajal ei ole võimalik ülehinnata. See on palju suurem, kui me oleme harjunud kodumaal tavaliselt arvama.

Muinsuskaitseliikumise kõrgajastule pani punkti president Konstantin Pätsi mälestuse jäädvustamine tema ausamba taastamisega Tahkurannas täpselt pool sajandit pärast selle esmapüstitust – 25. juunil 1989 ning tema säilmete ümbermatmisega kodumulda 21.oktoobril 1990. Siin ei saa jätta nimetamata Ali Rza-Kulijevit ja Ülo Puustakut. Riigipea mälestuse rõhutamisega tõmmati justkui joon alla omariikluse nõudele – on piir, kust me enam ei tagane. Mul ei lähe kunagi meelest ausamba avamine presidendi sünnipaigas. Ütlesin oma kõnes, et meie, kallid kuulajad, ei viibi praegu mitte Nõukogude Liidus, vaid viibime Nõukogude Liidu naaberriigis, okupeeritud Eesti Vabariigis. Rahva hulgast käis läbi väga tugev kahin – see mõte oli nii harjumatu.

Eesti kodanike komiteede liikumine oli täiesti loogiline jätk muinsuskaitseliikumisele – mõlema aluseks oli üks ja seesama mälu, üks ja seesama arusaam iseendast, ühtne omakuvand. Olgugi, et Nõukogude võim oli püüdnud meid veenda, et olime vahepeal muutunud Nõukogude kodanikeks, arvas Ernst Jaakson Ameerika Hääles teisiti. Ja meil oli nüüd valida, kelle häält me kuulame.

Head sünnipäevalised!

Peagi 95-aastaseks saav Eesti Vabariik ei kuulu maailma nooremate riikide hulka. Peagi 130-aastaseks saav sinimustvalge lipp ei ole ammugi uuemate killast. Me oleme vana rahvas oma põlisel kodumaal. Meie minevik, meie pärand kohustavad meid. Me oleme kohustatud vaatama tulevikku julge ja selge pilguga. Hoolimata sellest, et vaba riigirahvana oleme elanud vähem kui poole nimetatud 95 aastast.

Eeloleval kevadel, 27. märtsil 2013, saabub väga oluline tähtpäev – teine Eesti aeg saab pikemaks esimesest Eesti ajast. Esimene Eesti aeg kestis 7890 päeva. 27. märtsil – kui vahepeal midagi dramaatilist ei juhtu – püstitame oma vabaduse rekordi. Seljataha jääb taaskord 7890 vabaduse päeva! Pikkadel Vene võimu aastatel tundus enneminevikku jäänud eesti aeg justkui igikestnuna. Ent nüüd on aeg kulgenud lennates! Kutsun üles tegema ettepanekuid, kuidas väärikalt 27. märtsi pühitseda! Kuidas seda päeva nimetada?

Mõeldes täna Eesti Vabariigi 100. aastapäevale, mis samuti pole enam mägede taga, kutsun üles mõtisklema selle üle, kuidas seda suurt sünnipäeva vääristada. Kuidas lunastada ajaloo karmil tahtel sündinud võlad meie riigi rajajate ees? Võlad, millel on sügav sümboolne, tulevikku suunatud tähendus.

Kas Eesti riigi pealinnas peaks olema mälestusmärk selle esimesele valitsusjuhile ja esimesele presidendile? Nii nagu USA pealinnas on ausammas George Washingtonile! Mul on heameel selle üle, et Viimsi vald kavandab mälestusmärki Eesti Vabadussõja üldjuhile. Mul on samuti väga suur heameel, et juba kaheksa päeva pärast kavatsevad Tallinna linnavolikogus esindatud erakonnad koosmeeles kirjutada siinsamas kõrval, Raekojas alla avaldusele püstitada Kadriorgu ausammas Tartu rahulepingu isale ja esimesele eestlasest linnavolikogu juhatajale.

MTÜ Konstantin Pätsi Muuseumi nimel on mul ühtviisi heameel teatada, et ühing on algatanud Metsakalmistule kenotaafi rajamise Eesti riigivanematele, kes puhkavad nimetutes haudades või kellel polegi hauda. Olgu öeldud, et MTÜ Konstantin Pätsi Muuseum on üks paljudest seltsidest-ühingutest, mis on kasvanud välja kunagisest Eesti Muinsuskaitse Seltsist. Siinkohal ei saa kuidagi jätta tänamata väsimatut proua Elle Leesi, kelle töö ja tegevus on kodanikuks olemise musternäidis.

Eesti Muinsuskaitse Seltsi sünnipäeval peame mõtlema ka sellistele valu tekitavatele mälestistele, nagu seda on Kawe kelder, Pagari t. kelder, Patarei. Kauaoodatud Mälestusehise ennistamine Kaitseministeeriumi ja meie seltsi koostöös on märk sellest, et hea tahtmise korral ei ole miski võimatu.

Head seltsikaaslased ja külalised!

Lõpetuseks tahaksin lausuda südamlikke tänusõnu kõigi nende aadressil, kelle tõttu muinsuskaitseliikumine kunagi tuule tiibadesse sai ja kes on aidanud seltsi veerandsajandi jooksul elus hoida. Iseäranis majanduslikult ja muul viisil keerulistel aastatel, kui ühiskonna peatähelepanu on olnud teistsugustel asjadel.

Seltsi esimehed Jaan Tamm, Mart Aru, Priit Herodes, samuti aseesimees Helle Solnask on pidanud kandma hoopiski raskemat koormat, kui seda tuli laine harjal teha siinkõnelejal. Palju tänu on ära teeninud kunagine ja tänane kesktoimkond eesotsas Küllo Arjakaga. Meenutan ja tervitan suure soojusega Aino Kämbret, Mare Kingot, Annika Tallot, Ülle Tomikut, Ingrid Kuuske. Aga samuti kunagisi toimkondade esimehi, tunaseid ja tänaseid volikogu ning juhatuse liikmeid. Samuti maakondlike ühenduste esimehi, kelle hulgast on veerandsajandi jooksul eriliselt silma torganud Jaak Pihlak Viljandimaalt. Tänan Riigikogu muinsuskaitseühenduse liikmeid Liisa Pakostaga eesotsas!

Tänan südamlikult kõiki, kes täna on kogunenud siia auväärsesse kotta Eesti Muinsuskaitse Seltsi tähtpäeva pühitsema. Tänan pererahvast ja külalislahket perenaist proua Sirja Karist! Tänan Eesti riigipead, valitsuse ja riigikogu liikmeid ning kõiki teisi külalisi.

Soovin, et Eesti Muinsuskaitse Selts tegutseks veel kümme tuhat aastat!

Aitäh!

Samal teemal: