Trivimi Velliste: meie tee viib mäkke, mis on endiselt käänuline ja pikk
Eesti Rahva Muuseumi uue hoone nurgakivi panemise tseremoonia on lõpusündmus tänavustele Tartu muinsuskaitsepäevadele, kui meenutatakse muuhulgas veerandsajandi taguse Tartu 1988. aasta kuulsate muinsuskaitsepäevade nõudmist Raadi vabastamiseks Nõukogude sõjaväest ja Eesti Rahva Muuseumi taastamist. Tänase piduliku sündmuse pidustusel kõneles Eesti Muinsuskaitse Seltsi auesimees Trivimi Velliste.
Tulevane Eesti Rahva Muuseum maketil. Fotod ERM-i kogust
Kallis rahvas! Tartu ja kogu Eesti muinsuskaitselased!
Veerand sajandit tagasi – Tartu muinsuskaitsepäevade ühel kõrghetkel kogunesime tuhandete kaupa siia sellele väljakule, et väljendada oma meelt. Seal selle maja küljes – maja küljes, mis täna on jälle Eesti Üliõpilaste Seltsi kasutuses – selle maja küljes oli ilmutus! Seal rippusid kolm lippu – sinine lipp, must lipp ja valge lipp. Oli kätte jõudmas aeg, mil need värvid nõudsid jälle endale samu õigusi, nagu on paljudel maailma värvidel.
Meie toonane tõrvikutega teekond, mis sai alguse alma mater´i trepilt, kulges mäkke ja oli käänuline. Me kogunesime tungalde valgel siia, et üheskoos vaadata ajalukku ja püüda heita pilk tulevikku, mis näis äraarvamatu, aga ometi paljutõotav.
Üks kõnelejatest, tolle maja kasvandik Ain Kaalep lõpetas oma sõnavõtu: „Meie suurim eesmärk, kuhu me tahame jõuda, see on muidugi demokraatlik, humanistlik õigusriik.“ Ain Kaalep eritles, et demokraatia võib olla liberaalne, korporatiivne või ka sotsialistlik. Aga talle oli oluline, et meie demokraatia oleks seejuures humanistlik!
Nüüd, 25 aastat hiljem saame vaadata tagasi ja hinnata, millisel määral on Kaalepi unistus täide läinud. Eestis on täna vabadust rohkem kui ealeski varem – meie ühiskonnakorda võib nimetada liberaalseks demokraatiaks. Meil võib nüüd igamees arvata, mis ta tahab ja rääkida, mis ta soovib. 1988. aastal oli see suur ja kauge unistus!
Ent kas me oleme oma suure vabaduse üle õnnelikud? Kas me oskame sellest rõõmu tunda? Või on meil millestki suur puudus?
Kirjanik Jaan Kross juhtis juba aastaid tagasi tähelepanu tõsiasjale, et eesti igapäevakeelest on kadunud sõna „ligimesearmastus“. Hingekarjane Toomas Paul on hiljaaegu öelnud, et eesti rahvas on kokaraamatu usku. Kas kokaraamatust on tõesti saanud meie rahvuslik piibel?
Vaimu ja keha, ihu ja hinge ei pea vastandama. Nad käivad käsikäes, üks ei kesta teiseta. Aga me peame endilt küsima: kas me pole oma käänulisel ja vaevalisel teel mitte kaldunud ühele teepervele? Kas elu aineline pool pole mitte muutunud liiga tähtsaks – otsekui eesmärgiks iseeneses?
Kallis rahvas!
Veerand sajandit tagasi, kui me unistasime oma muinsuste muinsuse – Eesti riigi ennistamisest, pidasime me ennekõike silmas selle riigi loojate vaimset, aatelist pärandit. Pidasime silmas eesti keelt kui kõige olulisemat pärandit. Eesti keele ähvardavast olukorrast räägiti ka veerand sajandit tagasi siinsamas. Tookordne hirm oli põhjustatud vene keele jõulisest pealetungist. Siis ei osatud ette näha, et vabaduse saabudes langeme ühe teise keele veelgi tugevama surve alla, mille toime on hiilivam ja seetõttu ohtlikum.
Vahel on kurdetud, et eesti ühiskonnal ei ole enam üht suurt ühendavat eesmärki, mille nimel koonduda. Aga me leiame sellise eesmärgi! Võtkem end kokku ja muutkem tänapäeva eesti keel okei-vabaks! Tehkem endale see kingitus Eesti Vabariigi 100. sünnipäevaks!
Eesti Muinsuskaitse Seltsi kunagine volikogu liige Lennart Meri tavatses „okei“ asemel öelda „hüva“. Kas see ei kõla paremini?
Head Tartu ja kogu Eesti muinsuskaitselased!
Siit 200 meetri kaugusel, Anna Haava tänaval asub EÜS-i ühe suurima liikme, aga ka ühe suurima eestlase Jaan Tõnissoni kodumaja, mis on ajaloomälestisena muinsuskaitse all. See armetus seisundis mälestis pole mitte ainult muinsuskaitse häbiplekk, see pole mitte ainult Tartu linna häbiplekk, see on Eesti Vabariigi häbiplekk.
Täna, mil õige peatselt asetatakse kauaoodatud nurgakivi Eesti Rahva Muuseumi uuele hoonele, on meie kõigi kohus teha midagi konkreetset, et selle suurmehe kodumaja Eesti tulevastele põlvedele säiliks. Võib-olla on selleks vaja rahvaliikumist, nagu me olime suutelised veerand sajandit tagasi. Siis, kui meid oli 4000. Kas täna ei võiks meid olla miljon!
Täna on meil põhjust teadvustada, et peaaegu sama haledas olukorras on ka Pätside kodu Pärnu Raekülas. Täna ei saa jätta nimetamata, et laguneb kunagine Patarei vangla, mis on jätnud eesti rahva hinge nõnda sügava jälje. Ajalooline merekindlus on pälvinud Europa Nostra tähelepanu – kui üleeuroopalise tähendusega ehitusmälestis.
Tehkem kõik meist olenev selleks, et Eesti Vabariigi 100. sünnipäeval saame nendest asjadest rääkida rõõmsal meelel, et võime uhkusega külastada Otepääl sinimustvalge lipu sünnikodu – meie tõelist rahvuslikku pühapaika!
Kallis rahvas!
Ajalugu ei saa kunagi otsa. Kõik, mis me oleme saanud, oleme saanud ainult selleks korraks. Et olemasolevgi meile alles jääks, selle nimel tuleb igal hommikul ikka ja jälle uuesti pingutada.
Meie tee viib endiselt mäkke. See on endiselt käänuline ja pikk.
Aga mida muud me võiksimegi soovida?!
Soovigem ühe väga suure ja vana unistuse täitumist! Soovigem, et tänasele Eesti Rahva Muuseumi nurgakivi asetamisele järgneks õigel ajal sarikapidu ja seejärel juba – lindlõikamine!
Samal teemal:
