Trivimi Velliste näeb vajadust paremini kaitsta esivanemate pärandust

Möödunud nädala kolmapäeval arutas Riigikogu Vabariigi Valitsuse algatatud muinsuskaitseseaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu. Eelnõu esimese lugemise arutelul tegi ettekande kultuuriminister Laine Jänes ning kõnepuldist ütles oma seisukoha ka Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni esindajana Trivimi Velliste, kes on ühtlasi Riigikogu muinsuskaitseühenduse esimees.

Peamine Laine Jänese ettekandest

Olulise muudatusena lihtsustatakse mälestiste omanike tegevust, kuna piiratakse tööde ringi, milleks peab mälestise omanik või valdaja taotlema Muinsuskaitseameti luba. See muudab remonditööde korraldamise omanikele senisest lihtsamaks ja odavamaks. Kui tegutsetakse restaureerimise või ehitamisega kultuuriväärtuslikus hoones, on luba endiselt nõutav.

Teine suurem muudatus seondub veealuse kultuuripärandi kaitse normide kehtestamisega, sealhulgas veealustele mälestistele sukeldumise regulatsiooniga. Mälestiste juurde sukeldumist ei keelata, see peab lihtsalt toimuma kooskõlastatult Muinsuskaitseametiga. Teatud tegevused on veealuste mälestise puhul siiski keelatud: traalimine, süvendamine, ankurdamine. INTERREG-i kaudu saab Muinsuskaitseamet kolmeks aastaks toetust 15 miljonit krooni. Raha kasutatakse veealuste mälestistega seonduvalt tehnoloogiale, registri koostamisele ja rahvusvahelisele koostööle.

Kolmas suurem muudatus on valdkonna lisamine, millega reguleeritakse otsinguvahendite kasutamist. Metallidetektori kasutamise piirang ei ole absoluutne. Muinsuskaitseameti luba on kohustuslik juhul, kui mälestisel, kaitsevööndis või väljaspool linnu, aleveid ja alevikke otsitakse kultuuriväärtusega asju või kasutatakse esemete otsimiseks otsinguvahendit. Eesmärk on vältida juhtumeid, et kultuuriväärtusi leidev inimene teadmatusest ei kahjustaks asju või leiukohta, millel võib olla arheoloogiline väärtus. Muinsuskaitseameti luba antakse isikutele, kes on sobiva koolitusega omandanud piisavad teadmised kultuuriväärtuste otsimiseks. Pakutakse välja lahendused, millega motiveerida riigile teatama kultuuriväärtusega asjade leidmistest. Soovitakse suurendada leiutasu ülemmäära ja võimaldatakse leid teatud tingimustel leidjale tasuta võõrandada.

Kinnismälestiste loetelusse lisatakse lohukivid ja ajaloolise väärtusega pargid, samuti veealused mälestised, näiteks uppunud vee-, õhu- ja muud sõidukid. Mälestiste liigitust täiendatakse mõistetega "tööstusmälestis" ja "veealune mälestis". Senine arhitektuurimälestis asendatakse laiema mõistega "ehitismälestis".

Kokkuvõtvalt Trivimi Velliste ettekandest

Pärandi olukord on vastuoluline ja murettekitav. Ühelt poolt on väga eredaid näiteid nagu maailma kõige silmatorkavama pärandi hulka kuuluv Tallinna vanalinn, kuigi ka selle igapäevasel kaitsmisel on suuri probleeme. Teiselt poolt aga kirjeldas meie mälestiste olukorda väga ilmekalt muinsuskaitse ümarlaua korraldatud näitus "Ultima memoria" (viimne mälestus), kus võis näha meie mälestiste kurba olukorda erinevates maakondades.

Sageli räägitakse sellega seoses rahast, mis on teatavasti alati probleem. Raha pole kunagi piisavalt. Siiski ei ole peamine probleem mitte rahas, vaid kõige peamine peitub inimese teadvuses. Tehnika areng on aastatuhandete jooksul liikunud seitsme penikoorma sammudega, kuid inimese vaimne areng ja kõlbeline pale ei ole viimase paari tuhande aasta kestel tõenäoliselt oluliselt paranenud. Kui mitu tuhat aastat tagasi lõi inimene teise maha puunuiaga, siis praegu teeb ta seda arvutiklahvile vajutades. Sisu ei ole sellega muutunud. Käsulaud "ära valeta, ära varasta, ära lõhu" on aastatuhandeid vana, aga vaevalt, et valetamine, varastamine ja lõhkumine on viimase mitme tuhande aasta jooksul vähenenud. Tehniline areng on toonud kaasa selle, et sukeldujad sukelduvad üha sügavamale ja metalliotsijad leiavad metalli üha kergema vaevaga järjest sügavamalt maapinnast.

Kahtlemata ei ole käesolev eelnõu selleks, et ära keelata igasugune sukeldumine ja metalltoru otsimine maapinnast. Kui toru on kusagil katki läinud, saab asukoha metalliotsijaga ka edaspidi üles leida. Eelnõu otstarve on palju laiem ja üldisem. See on suhtumise muutumine ühiskonnas, riigi ja kodaniku omavahelise vahekorra parandamine nimetatud valdkonnas. Eramets on meie kõigi hüve, mis siis et see on eraisiku omand. Samamoodi rõhutame, et eramõis on meie kõigi uhkus, mis siis, et see kuulub ühele mõisnikule. Samamoodi on 500-aastane laevavrakk merepõhjas või tuhandeaastane münt maapinnas meie ühine vara. Kurdetakse, et metallidetektorite kasutamise piiramine pärsib majandustegevust. Kui selle majandustegevuse all mõeldakse meie kõigi varaks olevate tuhandeaastaste müntide müümist internetis, siis sellist majandustegevust pärsib see seadus tõepoolest.

Kuidas kõike eelöeldut inimestele selgitada ja kuidas parandada selles valdkonnas kodaniku ning riigivõimu omavahelist suhet? Siin on igivana küsimus piitsa ja prääniku vahekorrast. Ühiskonnas on liikmeid, kellele mõjub paremini piits, aga palju rohkem neid, kellele mõjub präänik. Kas Muinsuskaitseamet on siis Eesti kultuuripolitsei? Vastus on jah ja ei. Kindlasti ei tohi Muinsuskaitseamet olla mingi kuri lõukoer. Pigem olgu ta hea haldjas!
Ei saa nõustuda Mark Soosaarega selles, just nagu Muinsuskaitseamet ei arvestaks valdajate huve. Kuid peame silmas pidama, et Muinsuskaitseamet töötab nende inimressurssidega ja selle rahaga, mis on tema kasutada. Kui enamikes maakondades on üksainus muinsuskaitseinspektor, siis tuleb sellega arvestada. Kas me ei vajaks siin jõulist mõtteviisi, põhjalikku paradigma muutust? Kui keskkonnakaitses on ühes maakonnas terve suurusjärgu võrra rohkem inspektoreid kui seda on muinsuskaitses, siis tõenäoliselt oleks oluline kummagi ressurss omavahel lõimida nii, et senisest tunduvalt rohkem jätkuks ka muinsuskaitsele. Sellisel juhul langeksid ära võib-olla mõned etteheited ka Muinsuskaitseametile.

Niisiis on tarvis saavutada olukord, kus mälestise omanik teeks häid ja mõistlikke otsuseid isegi siis, kui Muinsuskaitseametit üldse olemas ei oleks. Eelnõu ettevalmistuse käigus on räägitud erinevast suhtumisest erineva kaaluga mälestistesse. Näiteks Kadrioru lossi või Tallinna Raekotta tuleks suhtuda ühtmoodi. Muinsuskaitse all oleva ajaloolise jaamahoone välikäimla muinsusnõuded oleksid teistsugused. Kahtlemata on mälestiste kategooriatesse paigutamine oluline teema ja poleks paha, kui neid võetaks veel täiendavalt kaitse alla ka kohaliku omavalitsuse algatusel. Seda on mõistlik teha aga ainult tingimusel, et kõik senised riiklikud mälestised jäävad alles.

Kuna üleminekuaeg on lõppenud ja Eesti riik on valmis, siis tuleb loodetavasti tagasi ka kunagine talguvaim. Koos talguvaimuga saaksid kõik tasandid senisest enam meie pärandi hoidmisse panustada, olgu selleks siis riik, kohalik omavalitsus või seltside võrk. Riigikassa kosumise järel saab rohkem raha eraldada kõige pakilisemale – muinsuskaitse kiirabile.

Trivimi Velliste esitas Laine Jänesele küsimuse

Trivimi Velliste küsis kultuuriministrilt, kas Keskkonnaministeerium ja Kultuuriministeerium ei peaks tegema senisest veelgi tihedamat koostööd ja kas muinsuskaitse ning keskkonnakaitse selle tavalises tähenduses ei võiks olla omavahel tunduvalt rohkem lõimitud kui siiamaani - kuni selleni välja, et näiteks muinsuskaitse- ja keskkonnainspektorid saaksid mingisugust ühist koolitust ja teeksid oma tööd mõnes mõttes koos.

Laine Jänes vastas, et on sellega täiesti nõus. „Oleme ka ministrite tasandil arutanud seda, kuidas on võimalik kasutada inimressurssi maakondades jõudsamalt ühe kui teise valdkonna tarvis ja kasuks. Ma usun, et juba praegu tehakse koostööd ka erinevate pühapaikade teemal, mis on looduslikud pühapaigad, ja on moodustatud ühiskomisjone ja töörühmi,“ peab Laine Jänes igasugust koostööd tervitatavaks.