Trivimi Velliste vastupanuvõitlemise päeval Kuressaares. Fotod: Irina Mägi

Väga austatud härra peapiiskop, Püha Laurentiuse koguduse karjane! Hea maavanem ja linnapea! Kallid kirikulised kogu Saaremaalt ja kaugemalt!

Tänane päev 69 aastat tagasi on lehekülg Eesti ajaloos, mil Pika Hermanni tornist rebiti sinimustvalge riigilipp ja asendati punalipuga. See oli päev, mil Otto Tiefi juhitud Vabariigi Valitsus pidas Läänemaal Põgari palvemajas oma viimast istungit. Suurem osa valitsuse liikmetest vangistati peagi NKVD poolt, osa mõrvati. Väiksem osa pääses pagulusse, uuendas valitsust ja jätkas poole sajandi vältel tegevust – Eesti vabastamise nimel.

Nõnda peame 22. septembrit vastupanuvõitluse päevaks. Vastupanu jätkus kõikjal, kus oli vapraid ja pühendunud Eesti riigi kodanikke. Vastupanu kestis ligemale pool sajandit – küll relvaga metsas, küll sinimustvalgete lippudega vabas maailmas, aga ka Venemaa vangilaagrites.

Täpselt aasta tagasi olime teinud vajalikud arvutused ja tõdesime, et 27. märtsil 2013 saabub oluline päev – meie tänane vabaduse põli saab pikemaks eelmisest. Kutsusime oma rahvast üles seda päeva väärikalt meeles pidama. Nimetasime selle päeva priiuse põlistumise päevaks. Nüüdseks on see päev jäänud seljataha. Seda peeti väärikalt meeles – iseäranis siin Kuressaares. Selle eest suur tänu Saare maavanemale ja Kuressaare linnapeale!

Eesti Vabariik – nagu me kõik väga hästi teame – ei seiskunud eales, meie riik ei ole mitte silmapilgukski lakanud olemast – ja seda mitte ainult õiguslikus mõttes – de iure - , vaid olulisel määral ka faktiliselt, tegevteoliselt – de facto. Kui Vabariigi Valitsus tegutseb, olgugi võõrsil, kui riigil on asukohamaa poolt tunnustatud saatkonnad, siis see riik toimib – olgugi väga piiratud ulatuses. Mis aga kõige tähtsam: kui selle maa rahvas peab end just nimelt oma riigi ja mitte võõra riigi kodanikeks, siis pole see riik mitte kusagile kadunud – ei de iure ega ka mitte de facto.

Aeg voolab kiiresti. Täna on sobiv päev vaadata tulevikku. Eesti Vabariigi suurjuubel – 100. sünnipäev pole enam mägede taga, vaid nelja ja poole aasta kaugusel. Oleme juba asunud tegema konkreetseid ettevalmistusi, et seda suurpäeva vääriliselt tähistada, et anda au nendele, kes selle riigi kunagi rajasid ja kes selle püsimise nimel on vaeva näinud ja võidelnud.

Mullusel vastupanuvõitluse päeval Tallinna Metsakalmistul peapiiskopi poolt pühitsetud kenotaafi tuleb lugeda üheks märgiks, üheks sammuks selles suunas. Selle mälestuskiviga anname au nendele Otto Tiefi valitsuse liikmetele ja kõrgematele ametnikele, kes puhkavad nimeta hauas. Selle kenotaafi teokssaamisega on üks auvõlg taas lunastatud.

Head vastupanupäevalised!

Teise maailmasõja trauma on eestlase hinges endiselt sügav. Enese kogumine võtab hoopis kauem aega, kui me oleksime osanud arvata. Aga me liigume vajalikus suunas, me parandame ja tugevdame igal aastal kas või väikestegi sammudega oma ajaloomälu – eesti rahva ühismälu. Heaks näiteks on teatavasti Riigikantselei algatatud riigivanemate sünnikohtade märgistamine väärikate mälestuskividega.

Väga oluline on, et järk-järgult on kodumaale ümber maetud meie võõrsil surnud riigimehed nagu Jüri Uluots, August Rei või täna lõppeval kaunil suvel – Tõnis Kint. Mullu rõhutasime, et peaksime Tallinna Metsakalmistule püstitama siiski veel ühe väga olulise kenotaafi - nendele üheksale riigivanemale, kelle hauakoht on teadmata – või kellel polegi hauda. Oleme asunud sedagi auvõlga lunastama! Ideekavandi võistlus on edukalt lõppenud ja täna on Tallinnas Okupatsioonide Muuseumis viimast päeva võimalik tutvuda võistlustöödega. Kõnesolevad üheksa Eesti riigimeest on: Friedrich Karl Akel, Ado Birk, Kaarel Eenpalu, Jüri Jaakson, Juhan Kukk, Heinrich Mark, Ants Piip, Jaan Teemant ja Jaan Tõnisson.

Head kirikulised!

Saaremaa on mereriik ja Eesti läänevärav – oma looduslike ja ajalooliste eelduste poolest üks silmatorkavamaid maakondi. Siit on läbi sajandite võrsunud palju rahvuslikke suurmehi, sealhulgas väejuhte – alustades muinasaegsetest vanematest ja lõpetades admiral Pitkaga, Eesti Vabadussõja ühe suurima sangariga, Eesti mereväe ja Eesti Kaitseliidu rajajaga. Siit on pärit ka hiljutine kaitseväe juhataja admiral Kõuts.

Meil on ülimalt suur heameel, et riigi pealinnas, Hirvepargi servas asub admiral Pitka ausammas, mis on sageli kaunistatud lilledega.

Head kaasmaalased!

Veel enne, kui Eesti Vabariik saab 100-aastaseks – kaks aastat varem möödub 150 aastat Jaan Poska sünnist. Jaan Poska on üks neljast Eesti riikluse nurgakivist. Sellisena väärib tema mälestus tulevaste põlvede erilist tähelepanu. Oleme varem korduvalt rõhutanud: Jaan Poska on ära teeninud selle, et jaanuaris 2016 pühitsetaks tema kodulinnas temale ausammas. Täna on mul rõõm teatada, et mälestussammas rajataksegi tema kodupaiga lähedusse Kadrioru pargis.

Tulles aga tagasi Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva juurde peame – ikka ja jälle! - tulema tagasi Konstantin Pätsi juurde. Meil on küll esinduslik mälestusmärk naabermaakonnas Pärnumaal, kuid on ebaloomulik, et Eesti Vabariigi pealinnas puudub esimese valitsusjuhi ja esimese presidendi mälestussammas. Kas keegi kujutaks ette Ameerika Ühendriikide pealinna ilma George Washingtoni ausambata?!

Just nimetatud asjaolu silmas pidades on MTÜ Konstantin Pätsi Muuseum algatanud Konstantin Pätsi mälestusrahastu – sellest saadud vahenditega kavatseme korraldada ideekavandite võistluse parima võimaliku lahenduse saamiseks ning seejärel astuda järgmised sammud – eesmärgiga pühitseda ausammas hiljemalt 23. või 24. veebruaril 2018. Rahastu luuakse üldrahvaliku korjanduse teel.

Head mälestajad!

Täna langetame pea kõigi kuueteistkümne igavikku kuuluva riigipea ees – Konstantin Pätsi, Otto Strandmani, Jaan Tõnissoni, Ado Birgi, Ants Piibu, Juhan Kuke, Friedrich Karl Akeli, Jüri Jaaksoni, Jaan Teemanti, August Rei, Kaarel Eenpalu, Jüri Uluotsa, Aleksander Warma, Tõnis Kindi, Heinrich Marga ja Lennart Mere mälestuse ees.

Igaüks täna mälestatavaist oli suur ise viisi. Neil võis omavahel olla palju eriarvamusi, kuid oli midagi, mis neid kõiki ühendas. See oli armastus sinimustvalge lipu vastu, armastus oma maa ja rahva vastu. See oli kustumatu vabadusejanu. Olgu nende armastus eeskujuks Eesti tänastele ja tulevastele põlvedele!

Kallid kirikulised!

22. septembrist on sündinud tugev rahvast ühendav traditsioon, mille üheks kandvaks teljeks on alates 2006. aastast olnud riigivanemate mälestusele pühendatud jumalateenistused. Meie peapiiskop on süüdanud 16 küünalt Tallinna Toomkirikus, Pühavaimu kirikus, Tartu Jaani kirikus, Narva Aleksandri kirikus, Pärnu Eliisabeti kirikus ja mullu süüdati 16 küünalt Viljandi Jaani kirikus ning äsja siin Kuressaare Laurentiuse kirikus.

Ma tahaksin MTÜ Konstantin Pätsi Muuseumi nimel kogu südamest tänada härra peapiiskoppi selle pühendumise ja selle järjekindluse eest. Tahan südamlikult tänada siinse koguduse õpetajat Anti Toplaant selle eest, et ta meid täna nii olulisel päeval teenis. Tahan tänada kõiki, kes tänase pühaliku talituse nii kauniks on muutnud – seda ka muusikaliselt.

Meie eriline tänu kuulub kohe algava kontserdi osalistele – kammerkoorile Meriko Merike Toro juhatusel ja organistile Tiit Kiigele. Ning muidugi ka meie oma ühingu juhatuse liikmele Jaan Audrule, kelle mõte oli pidada tänavune talitus Kuressaares ja pühendada see kontsert Saaremaa loomingule.

Südamlik tänu kõigile kirikulistele – eesotsas maavanema Kaido Kaasiku ja linnapea Mati Mäetaluga, kes meie riigivanemate mälestust ja Eesti vastupanuvõitlust täna nõnda oluliseks on pidanud!

Ma soovin, et eestlaste vastupanutahe kurjusele ja vägivallale ei raugeks iialgi! Ma soovin, et vastupanuvõitluse päev püsiks meie meeltes nii kaua kui siin maal kõlab eesti keel. Ma soovin, et see keel kõlaks veel väga kaua!
Olgu õnnistatud Eesti maa ja rahvas! Olgu õnnistatud Eesti Vabariik!

Suur tänu!

Samal teemal: