Tulevase presidendi kodu Raekülas

Artikkel on olnud varem avaldatud sama autori poolt uudisteportaalis Neljas.ee: 26.02.2008

Trivimi Velliste: “Raske on leida veenvamat ja üldisemat avaliku huvi kehastust, kui seda on muinsused. Muinsuste hoidmine pole eesmärk omaette, vaid vahend millegi kõrgema nimel. Ja see kõrgem on – inimlikkuse püsimajäämine, kõlbelise ühiskonna kestmine.”

Just sellise selgitusega suunab Trivimi Velliste avalikkuse tähelepanu muinsuste säilitamise vajadusele. Järelikult ei puuduta muinsuste alalhoid mitte üksnes teatud objektide arhitektuurilist väärtustamist ajaloos, vaid kätkeb eneses rahva eetilisi hoiakuid sillana mineviku ja tuleviku vahel.

Raeküla asumi algus

Olles õppinud oma isalt tisleri ametit ja täiendavalt omandanud Viljandis ehitajakutse, ei leidnud oskustööline Jakob Tahkurannas erialast tööd. Ta hakkas hobusega Pärnus tööl käima. Kodust kaugel leivateenimine sundis pere 1881. aastal Pärnu üürikorterisse kolima.

Neli aastat hiljem ostis Jakob Päts, Konstantin Pätsi isa, Pärnu linnale kuuluvalt Rae mõisalt kümme tiinu maad koos kõrtsiga. Kahjuks põles juba mõni aeg hiljem suurele perele uueks koduks saanud Petlema kõrts maani maha. Tuleõnnetus ei heidutanud aga hakkajat meest. Ta polnud mitte üksnes ehitaja, vaid ka kinnisvaraarendja.

Ettevõtlik ärimees jagas maa ehituskruntideks, kuhu rajas terve Raeküla kvartali. Endale ehitas kolmanda maja, mis valmis 1891. aastal. Hävinenud kõrtsi kohale kerkis punastest tellistest kaasaegne hoone, mis on õnneks säilinud praeguseni. Ülemine korrus sisustati elamiseks, alumised ruumid kujundati aga trahteriks. Erksa tegevusega oli Jakob Päts asetanud püsiva “nurgakivi” Raeküla asumi järjepidevaks arenguks. Veel 19. sajandi alguskümnendeil paiknes piirkonnas, mida kutsuti “Tabunametsaks”, keset vesiseid ja võsastunud alasid mõni üksik suits. Siiski kasvas ka korralikku metsa. Langetatud puutüved kasutas Jakob sealsamas ehitusmaterjaliks ära.

Mitmekülgne Jakob

Lisaks ehitaja kutsumusele peitus Eesti esimese presidendi isas tahe poliitikasse sekkuda. Sõna poliitika asemel oleks vast kõnekam rääkida soovist parandada maarahva elujärge. 1873. aastal käis Jakob Holstre maatameeste saatkonna juhi ja tõlgina tsaari Venemaa pealinnas, mille tagajärjel ta vahistati. Õigeusust oli jälle kasu, sest kui esimene kord jagas “armuline” tsaar usuvahetajatele maad, siis nüüd astusid Vene vaimulikud julge mehe kaitseks välja, mille tulemusel ta vabastati. Vabanemise järel sai tõlgist Tänassilma planeerimiskomisjoni liige, kes töötas kroonumõisate tükeldamisel.

Kehalt suur ja tugev mees oli ka vaimult samaväärne. Võitlustahtelisena nõustas meelsasti ja vajadusel jagas koguni raha talupoegadele, kes astusid välja mõisnikega protsessima. Jakobi ehitustegevus ei piirdunud üksnes Raekülaga. Pärnus pani ta õla alla, et Endla Seltsile linna oma hoone ehitada. Selts sai hoone 1878. aastal.

Jakob Pätsi iseloomustab mitmekülgsus. Lisaks eelkirjeldatud tegemistele saab teda iseloomustada veel konstruktorina ja katsetajana. Pealegi tundis ta sepistamise kunsti. Samas jätkus aega aktiivselt Jakobsoni Sakalat toetada.

Väsimatu töömees suri 67 aasta vanuselt 1909. aastal. Temast viis aastat nooremale naiselegi ei antud rohkem aega, kui elada sama vanaks. Tema lahkus siit ilmast 1914. aastal. Võib oletada, et Jakobil oli palju abi peenetundelisest, hästi arenenud ja paljunõudvast naisest. Abikaasat on iseloomustatud kunstimeelse isiksusena.

Pätside suguselts

Kindlasti innustas tarmuka pereisa eeskuju tema poegi, kellest kasvasid tublid Eesti mehed. Peeter omandas geograafias magistrikraadi. Nikolai õppis vaimulikuks. Sama üritas ka Konstantin, kuid peagi katkestas ta usuteaduslikud õpingud ja naasis Pärnusse, et omandada gümnaasiumiharidus, mis võimaldas hiljem süveneda õigusteadusesse. Voldemari teeneks saame lugeda kunsttööstuskooli rajamist.

Pätside nimi ei piirdu ainult Raeküla asumi loomisega. Jakobi poja Konstantini visa juhtimise tulemusel lükati käima Raeküla kool, mis avati 1913. aasta märtsis. Kuigi Esimese maailmasõja ajal hõivasid vene sõdurid hoone ning hiljem ka kogu koolivara jäädavalt Tveri kubermangu evakueeriti, püsib kool tänaseni – olgugi, et uues hoones ja muutunud õppevormis.

Ühel vennastest, Peetril, on luba puhata igavest, väljateenitud und sealsamas Raeküla metsakalmistul. Tema teened on samuti suured nii Eesti rahva kui pärnakate ja Raeküla elanike ees, mille hulka kuuluvad osalemine Pärnu 6. pataljoni koosseisus Vabadussõjas, kaitseliidu rajamine, olles Pärnu maakonna rahvaväe kaitseliidu ülem ja linna komandant, Tallinna loomaaia asutamine ning Raekülla lastekodu „Liivia“ loomine eeskätt Vabadussõjas vanemad kaotanud lastele.

Ajaloo tundmisse toob värvi fakt, et esimene ilutulestik korraldati Raekülas vendade Peetri ja Voldemari eestvõttel Jaan Teinbergi (Kembi Jaan) aias, kui etendati näidendit “Meie aja kilplased” ja esines Reiu laulukoor. Raketid kärgatasid 1911. aasta augusti õhtupimedasse taevasse.

Pätsid ja Raeküla

Praegu tegutseb Raeküla selts restaureeritud vanas koolimajas. Samas ootab teine väärikas hoone otse üle tee asetseva raudteejaama kohviku vastas aadressil Riia mnt 273 alles saatuse määravat kätt. Teades mõttekaaslaste suhtumist igasse kõige väiksemasse kildu meie rahva ajaloos, rääkimata suurematest kildudest, mis võimaldavad seada kokku väga kujuka mosaiigi kindlalt piiritletud ajalooperioodist, võib kinnitada täie veendumusega, et hoone vajab kaitset.

Eeskätt kindlasti seepärast, et sellega kaasneb aineline, käega kombatav otsene side inimestega, kelle panus Eesti riigi kujunemisse oli selgelt mõõdetav väga tänuväärsete tegemistega. Samast kodust võrsus üks Eesti riigi rajajatest ja selle esimene president. Nii sümboliseerib hoone ja selle ümber kerkinud moodne elukeskkond koos vaimse potentsiaaliga ajaloos elanud isiksuste visa rähklemise kiiduväärt tulemust.

Lühikese ajaloolise ülevaate lõppsõnana pakub mõtlemisainet Raeküla õpilase Aleksei Bõstrovi 1996. aastal koostatud koduloolise uurimuse “Pätsid ja Raeküla” kokkuvõttev lause: “Usun, et Pätside suguvõsa töökus ja arukus, tahtejõud ja tasakaalukus võiksid eeskujuks olla ka tänapäeva noortele, kes elus edasi jõuda tahavad.”