Väsimatu Sulev Kasvandik sai valmis järjekordse ajakirja „Häädemeeste Elu”. Tahkuranna Põllumeeste Seltsi Põhjuskiri on ajalooline dokument aastast 1910, mis illustreerib 39. numbri esikaant. Nagu varajasemadki numbrid, pole ka käesolev vihik kitsalt üksnes Häädemeeste valla elu käsitlev väljaanne. Soovides olla laiahaardeline mitmetes valdkondades, jääb ajakirja keskne hoiak ikkagi pidama peamiselt Eesti ja Eestiga seotud isikute juurde ehkki viimased võivad asuda ka kusagil päris kaugel Maarjamaast.
Kasvandik osundab Eestis vähetuntud mehele, kellel tänavu täitub 100 aastat sünnist: „Kõige tuntum eestlane Ladina-Ameerikas on vist küll Ignace Lepp. Kümned tuhanded üliõpilased, haritlased, teoloogid on lugenud tema populaarseid teoseid. Kuid on väga vähe eestlaseid, kes temast on midagi kuulnud.” Kasvandik on järjekindel ja uurib järeleandmatu usinusega mitmetelt meestelt, kas poleks põhjust Leppa meelespidada ja korraldada näiteks midagi konverentsi taolist. Ajakirjas on äratoodud ka väike kirjavahetus mõttevahetustes Vello Salo ja mõne teise inimesega, kes teemat paremini valdavad.
Juttu tehakse Häädemeeste seltsidest. Huvipakkuv on lugeda Häädemeeste Ühispangast, mis tegutses kahe maailmasõja vahepealsel ajal, sest kohalikes majapidamistes tekkis „tarduvaid rahalisi ülejääke” nagu 1940. a. kirjutati Tartu väljaandes „Eesti krediidiühistud”. Pealegi olevat lähim pank Häädemeestest asunud 24 km kaugusel Heinastes. Kas poleks taas aeg hakata Eestimaal mõtlema oma laenuühistute loomisele ja jätta suurpankurid ilma lihtrahvalt kooritavatest hiigelkasumitest.
Mõtlemisainet pakub Johan Jaani p. Kosenkraniuse kõne 1899. a. 1. veebruaril Talli Wallamajas. „Enne ei olnud meil wõimalik midagi teadust õppida ega uurida, sest selleks puudus meil aeg, raha ja raamatud, ajalehed ja põllumeeste seltsid. Nüüd, kus meil nende asjade kohta enam võimalust, raha, aega , teadust, wabadust ja mahti on, ei tohi meie enam rumaluse künka otsas külmetada ja kõheldes oodata, millas kuri kubjas soojendatud wemblaga meid tööle sundima tuleb,” rääkis Kosenkranius oma kõnes, mille ta pidas Talli Põllumeeste Seltsi asutamise 110. aastapäeva puhul.
Ajakirja keskel on Tahkuranna (Võiste) luteri surnuaia kultuurilooline kaart ja viimasel leheküljel pikk loetelu üldsuse poolset meelespidamist väärivatest nimedest. Sellised kaardid võiksid olla eeskujuks ja kättesaadavad kõigis valdades.
Kui ajakirja esimese artikli pealkirjas küsib Riigikogu liige Kadri Simson
„Mida Eesti saab Iraagi sõjast õppida?”, siis seekordses viimases loos meenutatakse veidi satiirimaiguliselt Pärnu sajandi vanuse arhiivinduse hingusele saatmist. Paraku tänapäeva poliitiliste mõtlematuste tõmbetuules polegi enam võimendatud satiir ja tegelikkus alati mitte eristatavad. Näiteks soovitas üks koduloolane Pärnu arhiivi likvideerimise järel kaotada Pärnust ka raamatukogud ja säästa sellega kümneid miljoneid kroone, kuna samahästi võiks raamatuid tellida Viljandi, Rapla või Tallinna raamatukogudest järgmiseks päevaks postkontorisse või supermarketisse. Äsja tormaski Pärnu Linnavalitsus musta huumorit mõistmata Ülejõe raamatukogu likvideerima. Kui rahvas oleks seda kergekäeliselt lubanud nagu sündis arhiiviga, siis võinuks peagi ka järgmiste raamatuhoidlate sulgemist oodata.
Kokkuvõtalt julgen soojalt soovitada „Häädemeest Elu” lugemist ja jääda ootama veel sel aastal ilmuvat 40. juubelinumbrit. Jõudu Sulev Kasvandikule!
