Vallamaja saalis istus 80 kutsutud ja oodatud inimest, kellest kolmandiku moodustasid hooldajad ja ülejäänud olid mingite puuetega. Rikkalikult kaetud laudadel põlesid küünlad.

Humanitaarvaldkonnas tegutsev abivallavanem Helve Reisenbuk jutustas alguslooks muinasjutu, mis polnud päris üheselt äratuntav ühegi varem kuulduga, kuid osutus sedajagu ainulaadsemaks. Samal ajal põimusid hea sõna ja küünlavalgusest vestmine üheks kujundlikuks pildiks jõulusärast, mis ei jäta kedagi ükskõikseks, sest sõnumi keskne mõte koondus rahule, heasoovlikkusele ja leppimusele. Neist kolmest sõnast koostatud jutustus ei ole üksnes jõuluaja lembelugu, mis liigutab hinge kuuse juures elavat küünlaleeki silmitsedes ja heldimuses jõululaule kuulates, vaid võiksid saatjaiks olla kõigil 365 päeval aastas.

Koosviibijatele esines Toomas Anni, kes laulis mitmeid armsaks saanud jõululaule. Sekka sattus ka valsiviisi, et kutsuda inimesi tantsupõrandale. Ei aidanud muu, kui tuli võtta appi vana äraproovitud kavalus ja pakkuda midagi tasuta, millega julgemad kergemini kaasa lähevad. Anni pakkus esimesele paarile võimalust omandada CD Jõulutäht täiesti tasuta. Sellest pakkumisest haarasid kaks daami ka kohe kinni ja valsisammul keerutasid end laudade vahelt poodiumi ette, kus Anni lubatud plaadi neile kätte ulatas.

Kogu maailmas jõulude signatuuriks kujunenud ilmamaa tuntuim ja armastatuim jõululaul tekitab alati ainulaadse elamuse, seletamatu igatsuse, rahu ja rõõmu. Paraku polnud nii kütkestav selle laulu ja vähetuntud autorite kuulsuse lugu. Sõnade autor Joseph Mohr nägi ilmavalgust Salzburgi vaestelinnaosas 1792. aastal, kui isa oli maimukese hüljanud juba ammu enne sündimist. Pisike Joosep omandas kloostrikoolis hariduse kõrvalt ka kitarrimängu, millest oli suur abi 1818. aasta jõululaupäeval Obendorfi koguduses, kus ta oli vaimulik ja esmakordselt kandis laulu „Stille Nacht, heilige Nacht! Alles schläft, einsam wacht...“ kitarri saatel ette. Kuuesalmilisele laulule oli kirjutanud südamliku viisi tema sõber, naaberkoguduse organist Franz Xaver Gruber. Kuna vana orel polnud mängukõlblik, siis saatis preester tolle aja kiriku praktikas laulu ennekuulmatul viisil hoopiski kitarriga. Hiljem laul unustati - kuni 1854. aastal Berliini kuninglik orkester loo oma esinemise kavva võttis.

Täna kõlas Toomas Anni lauldud koraal "Püha öö", mis on Austria kingitus maailmale, sama südamalikult ja hinge minevalt vallamaja täissaalile ega jätnud vist ühtegi inimest ükskõikseks.

Kaunilt kõlas ka eesti jõululaul, mille viisi looja on Enn Võrk ja sõnade autor Kustas Põldmaa. Anni ise ütles, et olevat laulu „Jõuluöö täis valgussära“ alguses valinud näilise lihtsuse pärast, kuid selgeksõppimisel avastas, et sellega tuleb hoopis suuremat vaeva näha. Kuid vaev on olnud seda väärt.

Vaatamata sellele, et Anni kutsus rahvast koos kaasa laulma, õnnestus see paremini lauluga „Oh kuusepuu“. Kontserdi lõpul küsis Helve Reisenbuk, milline laul lauljale endale kõige meelepärasem on? Anni Vastas, et sellist laulu polevat veel kirjutatud ja nii meeldivad talle kõik need laulud, mida ta laulab. Aga kuulajatele meeldis sellel kontserdil kõige rohkem rahvaliku viisiga laul „Nii kui üks pääsuke“, mida paluti teist korda esitada.