Vanaema Alla Jukš-Meose pisike, kuid hubane korter Pardi tänaval pakub talle sügavat rahuldust eelkõige sellepärast, et võib pärast lühikest eemalolekut taas elada Pärnus, mis on poole sajandi kestel kõige kodusemaks saanud. Alla tagasihoidlik eluviis võib kergesti paljude pärnakate jaoks märkamatuks jääda, kui aegajalt ei teadvustataks tema isikupära hingelist suurust.
Armastusest oma vanaema vastu ning hinnates ja kogudes kaunist kunsti sai Allast planeedi laureaadi nimetuse vääriline isiksus. Kui paljud inimesed Eestis, Pärnus, aga ka lähemad naabrid Pardi tänaval teavad või mäletavad, et 2001. aasta 21. novembril otsustati Meose maailma rikkalikum pitsikollektsioon „Vanaema veimevakk” kanda Guinessi rekordite raamatu nimistusse? Selleks ajaks oli selja taha jäänud 40 aastat sügavat kiindumust kunsti, mis nüüdseks on Alla elutööd täitnud juba poolesajandi pikkuselt.
„Helle Vent, Alli Mitt ja Tatjana Paškovskaja on olnud need, kelle õhutusel
hakkasin “Vanaema veimevakka” näitustele viima,” räägib Alla tänulikul meelel oma parimatest abilistest. 9 aastat tagasi oli “Vanaema veimevakas” ca1200 pitseset 26 tehnikas ja 1160 erineva mustriga, mida ta oli kollektsioneerinud maailma 22 riigist. Praegu jääb Alla vastuse võlgu, kui küsin hetkeseisu pitsesemete arvu kohta. Kuid kas täpne arv ongi peamine? Olulisem on käsitöös peituv väärtus, mida näeb tema kollektsioonis enam kui viimase pooletuhande aasta lõikes, sest vanimad tööd on valminud kusagil XV sajandil. Püsiekspositsioonid on praegu avatud Sindis ja Paikusel, kuhu ta kinkis väikese valiku pitsesemetest. Näituseid on korraldatud Pärnus, Tallinnas, Viljandis, Võrus, Sindis, Paikusel, Sillamäel, Narvas, Moskvas, Rževis.
„Paljud on soovinud minu veimevakka ära osta ja seda on soovitanud isegi lugupeetud kultuuritegelane Eestistki,” räägib Alla kahetsusega, et liiga vähe tuntakse kohapeal tõelise kunsti õiget väärtust. Kõrget hinda on pakkunud ameeriklane Kentuckyst, korduvat huvi on näidanud itaallased. Pitsesemed pole üksnes kunstiline väärtus, vaid ka sõnumikandja erinevate aegade kultuuridest ja seostest teiste kultuuridega. „Kollektsioonis on Alla vaarema Duniza, vanaema Suzanna, ema Leongina, tädide Veronika ja Zofia ning Alla enda tööd, aga ka sajad mälestuseks või kingituseks saadud esemed reisidelt. Kunagises kodulinnas Rževis näitust korraldades sai ta endistelt kooliõdedelt kogusse ligi 50 vene pitseset,” olin ise varem Õpetajate Lehest lugenud Linda Järve artiklit, et enne Allaga kohtumist end paremini ette valmistada ja õieti aimata seda, mida nüüdne mitmekordne vanaema oma hinges kogeb.
„Väga sooviksin asutada „Vanaema veimevaka” muuseumi Pärnusse. Piisaks sellestki, kui oleks paarisaja ruutmeetrine alalise näituse pind kusagil kesklinnas,” õhkab Alla, kes ei soovi mingil juhul oma kogu müüa ega kasu teenimisega päevaga miljonäriks muutuda. Tema soov on anda ja kinkida seda, mida temalegi on kingitud.
Alla puhul on tegu kirka armastusega mitte üksnes enda vanaema ja vaarema vastu, vaid kogu armastusväärse pärandi suhtes, mis on meid kandnud tänasesse aega.
Armastust on Alla püüdnud sobitada sõnadesse. 2006. aastal ilmus kõvade kaante vahel värsside kogumik „Armastuse tango”, mida võib tõepoolest kujundlikult nimetada elu enda poolt kirjutatud novellideks. „Mitte mina pole neid luuleridasid kirjutanud, vaid südame hääl on sõnad mulle ette öelnud,” selgitab Alla oma värsside valmimise viisi. Rževi kirjanduslikus ja ajaloolises almanahhis kirjutas 2007. aastal Viktoria Kuznetsova „Armastuse tangot” arvustades järgmist: „... sõltumata sellest, mida A. Jukš-Meos käsile ka ei võtaks, kõik tuleb tal välja julgelt ja kordumatult ning miski ei jää märkamatuks: on see siis pitside kollektsiooni loomine või raamatu trükk.” Järgnevalt mainib kriitik, et Meosel on luuletustes ja fotodel palju „eesti” noote. Viktoria Kuznetsovat veelgi tsiteerides: „Kõik need tunded on tema jaoks kui üks tervikmaailm, milles ta ei peida ega võltsi ennast ei armastuses Eesti ega Venemaa vastu. Ta ei edvista kõrge stiiliga, ei tee reveransse ega kunstlikke ülestunnistusi. Tema pilgu ja südame jaoks on võrdselt avatud nii kontsert Oleviste kirikus ja jaamalähedaselt väljakult kostuvad hääled, kui ka see, kuidas lihtne Kihnu kalur harutab lahti oma võrke.” Ilmselt on õige, et epigraaf „Sõna ja mõte – kõik ainult armastusega inimese vastu” pole kogumikule valitud juhuslikul kombel.
32 aastaselt kirjutas Alla oma esimese raamatu, mille pealkirjaks sai „Kurjategijaks ei sünnita”. Raamatu kirjutamise mõte tärkas Sindi erikutsekoolis töötades. Päris kaante vahele raamat pole jõudnud, kuid kohaliku ajalehe veerul avaldati siiski järjejutuna.
Pärnu linna 750-ks juubeliks valmis Alla esimene värsikogumik koos poetess Zinaida Vojeikovaga.
Eeloleval teisipäeval soovib Alla esitleda oma 6. trükist, mis on kirjutatud värsimõõdus pisikestele lastele. Kaksikraamatud on trükitud nii vene- kui eestikeelsetena. VANAEMA AABITS ja Б A Б У Ш К И Н A A З Б У К A sündisid soovist kirjutada lastele midagi sellist, mis avardaks päris tillukeste laste maailma mõistmist ja selgitaks värsirütmis erilisel viisil mõnede sõnade tähendust, samas aitaks paremini meelde jätta tähtede ja numbrite kujundeid. Iga luuletuse puhul on tähestikulises järjestuses toodud suurelt esile üks täht, mida tekstis korduval esinemisel rõhutatakse värviliselt. Punast värvi on kasutatud täishäälikute puhul, sest neid saab laulvalt venitades nimetada ja sinisega on kirjutatud kaashäälikud. Näiteks i-tähe juurde jõudes on luuletuses kõik i-d kirjutatud punasega: „On nõelad nii siilil,/kui õmblejaneiul./Nad torgata võivad/ja ohtlikud on.” Kuna slaavi ja ladina tähed on paljud erinevad ja mõnda eesti keeles üldse pole, siis on osad tõlkeluuletused eesti keeles puudu. Numbrite puhul seda probleemi pole, aga sealgi on järgitud tähtede eeskujul sama süsteemi ja iga uus number on kirjutatud tekstis värviliselt, et lapse tähelepanu koonduks ühe sõna kirjapildile. Näiteks: „Siin on eesel,/kes loeb:/”Üks, kaks, kolm, neli, viis./sabasid üks, kapju neli,/koos edasi kappavad siis.” Erinevates keeltes kahest eraldi kaante vahel olevast aabitsast võib kasu olla näiteks kakskeelses kodus kasvavale lapsele, aga võibolla ka neile peredele, kus soovitakse juba varakult lapsele kaasa anda ka teise keele tundmine.
Raamatut aitas Allal kirjutada 9. klassi õpilane Aleksei Ivanov, kes joonistas eelnevalt pildid. Alles seejärel kirjutas Alla piltide juurde luuletused. Vene keelest tegi eestikeelse tõlke Toomas Kuter. Kunstilise kujunduse eest kandis hoolt Nadežda Artamonova ja pitside motiivid kujundas lehekülgede servadesse Olga Klubitskaja. Projekti teostamisel olid abiks Eesti Kultuurkapitali Pärnumaa ekspertgrupp ja Hasartmängumaksu Nõukogu fond.
Mõlema raamatu trükiarv kokku on 250 eksemplari. Venekeelne trükis ilmub juba teist korda. Algne taotlus oli mõlemale keelele 300 raamatut, kuid sellises mahus jäi taotlus rahuldamata. Kõik raamatud lähevad tasuta jagamisele erinevatele lasteasutustele.
12. jaanuaril, kell 15.00 esitleb oma raamatuid Alla Jukš-Meos Pärnus, hotell Victoria ruumes.
