Fotodel: Allar Raja Sindi raehoone ees ja Kahe silla jooksu finiš lausvihmas
Allar mardikate ja sõprade keskel
Allar kükitab koduõue kõnniteeplaadile lähemale ja näpuvahel oleva autovõtmega lükkab ettevaatlikult suuremat mõõtu musta putuka jalgadele. „Mingi sitasitikas,” kuuleb selgituseks, aga ta teeb seda sellise endastmõistetavuse ja osavõtlikusega nagu oleks vanuri üle tänava talutanud. Seisan ega jõuagi veel midagi arvata, kui teiseltpoolt tänavat vastasmajast tõttab otseteed Allari juurde naabrimees,
surub kätt ja kallistab nagu oma poega. Seejärel osutab garaaživäravate poole, mida ehivad kolm korralikult punutud tammepärga. Allar oli neid just äsja enne sitikaga kohtumist uurinud, nüüd tõstab Ilmar Lasn kolmnurka moodustavast dekoratsioonist ülemise pärja maha ja asetab selle Poznani MM-i kahepaadi sõudmise pronksi omanikule kaela.
See on vaid üks väike killuke paljude episoodide ahelast, millise lugupidava austusega tegelikult Allarisse tema kodulinnas suhtutakse.
Kohtumine Sindi raehoone juures
Enne Allari majahoovile sõitmist kohtusin temaga Sindi raekoja ees. Kõrge torniga hoones oli toimunud väike vastuvõtt linnapea juures, kus linna aukodanikule osutati järjekordset lugupidamist. Hoonest väljudes oli tal süles suur seinakell, millele leiab alalise koha loodetavasti samas majas, kus on sünnikodu ja põhiline aeg noorusest veedetud. Tema praegused mõtted on igal juhul seda meelt, et soovib ka edaspidi oma koduse elu Sindiga siduda, kui vaid jätkub jaksu vanemate maja põhjalikult remontida. Ehk aitab selleks pisut kaasa ka tagasihoidlik preemiaraha Sindi linnalt, mis tuli tänutäheks Poznani saavutuse eest.
Tagasivaade lapsepõlve
„Sindi linn Pärnu jõe kaldal, kus mul on meeldinud kogu aeg liikuda,” jutustab Allar kui tähtis ja turvaline on talle algusest peale olnud kodulinn. Eriti soojad sõnad kuuluvad emale ja isale, kes on osanud poega õigel ajal arvuti kütkest mõistlikul kaugusel hoida. „Praegune häda ongi paljude jaoks arvuti, mis ei lase noortel keskenduda spordile ja kehalisele arengule, minuga on läinud teisiti, sest vanemad ajasid mind pidevalt õue,” näeb Allar oma edasise kujunemise põhjust just vanemates.
Kui varakult lapsepõlves avastasid, et sport on Sinu lahutamatu kaaslane ja millal leidsid end lootusetult pühendununa võistlusspordile?
„Tänu pidevale viibimisele jõekallastel, vabas looduses ja spordiväljakutel on toimunud tee spordi juurde nii märkamatult, et ei saagi mingist algusest rääkida,” jääb ta vastuse võlgu, kuid võistlussporti tuleku aastaks peab meistersõudja 1999-dat.
Ilmselt on spordilembust mõjutanud ka vanemate endi eeskuju.
„Isa on samuti olnud hea sõudja, ema on kiiruisutamisega tegelenud,” sõnab Allar tunnustavaid sõnu vanemate aadressil ja lisab, et temast neli aastat vanem vend Aigar on samuti sõudja.
Koolitee algas Sindis punastest tellistest ajaloolises hoones.
Allar õppis 9. klassini Sindis, seejärel suundus õpinguga Pärnusse Koidula kooli. „Õppimine on mul olnud kõik õpingu aastad keskpärane, enamik hindeid kolmed, neljad, sekka muidugi ka paremaid hindeid,” pole tarvis tal häbeneda oma normaalset õpingute kulgu, sest pidev sportimine kohustabki aega nõnda jagama, et millegiga tarbetus püüdlikuses üle ei pingutaks.
Siiski poleks õiglane Allarit liigitada keskpäraste tavaõpilaste hulka, sest Koidulas õppis ta bioloogia-keemia süvaõppega klassis. Küllap see selgitab ka tema suhet elava loodusega, kus ka tühine sitikas jalgteel väärib erilist kohtlemist.
Jättes kõrvale sõudmise, on ka meelisalasid
„Sporti olen teinud kõigil mõeldavatel aladel – korvpall, jalgpall, ujumine, poks, jalgratas,” nimetab ta olulisemat ja räägib, et jalgrattaga meeldib talle sõita Sindist Pärnu sõudebaasi trenni. Talvel on suusatamisel oma kindel koht. „Veerpalu, Mae ja Alaveri poolt lubati mulle ja mu paarimehele korralikud suusad kinkida,” räägib Allar suusaliidu kavatsusest ja mõlgutab mõtteid, et kui saaks ka kunagi tulevikus kingituse teha, näiteks aerud.
Vaba aeg spordi kõrvalt?
„Veedan aega lähedaste ja sõprade seltsis,” nimetab Allar esimesena, aga ta on leidnud aega ka teatri jaoks. Viimane etendus, mida külastas oli Jan Uuspõllu „Ürgmees”. Kalapüük Ahja jõel on samuti üks harrastustest, millega Allar meelsasti vabaaega sisustab. „Ahjal käin oma onul külas, muidugi on ka sealne loodus see, mis sinna kutsub,” nimetab Allar põhjuseid, mis teda ikka Eestimaa teise äärde kannustab.
Tavamõistes palgatööd praegu ei tee.
„Peale Euroopa Meistrivõistluseid lähen alates 23. septembrist Tallinna Põhjaprefektuuri osakonda tööle,” tuleb mõneti ootamatu vastus ehkki selles pole midagi kummalist kuna just seda eriala ongi õpitud. Tegelikult eelistanuks Allar Pärnus töötamist, sest enamik treeninguid toimuvad Pärnu jõel, kuid Allar saavutas kokkuleppe osalise tööaja suhtes Põhja Politseiprefektuuris ning loodetavasti on mõlemad osapooled rahul.
Politseikooli lõpetamine selleks, et tulevikku kindlustada, näitab praktilise meele olemasolu
„Reet Palm ja Matti Killing pole üksnes treenerid vaid head nõuandjad ka muudes eluvaldkondades,” on Allar neile tänulik, sest ka nende soovitused olid tõukeks minna Sisekaitseakadeemia Politsei Kolledžisse õppima. Politseinikuks saamise mõtet toetasid ka sõbrad, kes ühtviisi Allariga peavad ametit väga prestiižeks kutseks ja vaheldusrikkaks.
Edasiõppimise mõtted viivad taas koolipinki
„Täiesti uus võimalus politseinike jaoks on nüüd magistriõpe, mida kusagil mujal peale Eesti pole seni olnud,” seab Allar plaane edaspidiseks ega rahuldu sellega, mis käes, ilmselt mitte kunagi.
Mõtted pereelust
„Tõnu Endreksoni näide võiks olla võrreldav ka minu mõttega pereloomisest,” Arutleb Allar, kes ei soovi sel teemal ülemäära peatuda kuid leiab, et päris vastamata ka ei taha jätta.
Tähelepanu lähenevate eesmärkide püüdmisel
Kahtlematult on pikemas plaanis Londoni Olümpia ja kõige lähem kava sõuda edukalt kolme nädala pärast algaval EM-il. Mõlema suhtes on Allar täis optimistlikku teotahet tõusta koos Kaspariga pjedestaali kõrgemale astmele. Enne Londonit tuleb aga veel end korduvalt tõestada ehkki Allaril pole tarvis seda teha ei enda ega tema toetajate jaoks. „Enne Londonit tuleb uus MM, kus ei tohi taset alla lasta. Lisaks sellele on vaja aasta enne olümpiat täita normatiivid,” räägib Allar kadalipust, mida peavad ka kõige edukamad sportlased alati uuesti läbima olenemata sellest, kui head tulemused ka poleks varem olnud.
Taandumine suurest spordist
Küllap kerkib iga sportlase jaoks mingil ajahetkel küsimus, millal taanduda suurest võistlusspordist. Jaanson on võtnud nõuks püsida tasemel kuni vormi jätkub. „Cicagos tahaksin veel tipus püsida,” vaatab Allar kaugemale ette, kuid kahtleb kas tema jaoks Jaansoni viis lõputult jätkata just kõige vastuvõetavam oleks.
Ühiskondlik tegevus
Vähe on teada Allari ühiskondlikust tegevusest ja võibolla oleks seda spordi ning õpingute kõrval liiast oodatagi. „Ühtegi erakonda ega liikumisse ei kuulu, parteisse ei kavatse mitte kunagi astuda,” on Allar enese jaoks otsustanud.
Mõni sõna kodulinna spordielust
Selles osas on Allaril mõtteid, mida soovib ka realiseerida juhul, kui edaspidine elu jääb sünnikohta.
Kahe silla jooks
6. septembril osales Allargi Kahe silla jooksul. Ometi on Jaansoni rada seni lõpuni väljaehitamata. Port Arturi kaubanduskeskus on oma rahaga üht osa kallasrajast korrastanud, aga millega innustada või motiveerida teisi võimalikke kaasalööjaid? Jaansoni rada on ju tegelikult stardiplatvorm uutele tippsportlastele.
„Kuulun Jüri Jaansoni Kahe silla klubisse ja tean, kui palju on kõik klubi liikmed jooksu hea
korraldamise nimel vaeva näinud. Loodan südamest, et jooksuraja lõplik valmimine saab olema võimlikult kiire ning ei takerdu pikemaks ajaks rahastajate ja kokkulepete taha,” usub Allar. „Inimesed saavad kaasa aidata sellega, kui nad väljendavad oma soovi, vajadust ja tahet kõva häälega nii, et seda kuulevad nii linnavalitsuse liikmed kui ka võimalikud toetajad, lisaks olemasolevatele. Sest on ju selge, et praegune asfaldi lõik mis on valmis, on ülimalt populaarne ja jääb kitsaks, et mahutada kõiki spordihuvilisi,” on Allari jutt ühene ega vaja täiendavaid selgitusi.
