Viis remarki teleekraanilt nähtuna
Eile õhtul esitles ETV Välisilma saates Vene autorite Andrei Nekrassovi ja Olga Konskaja poolt Norras valminud mõtlemapanevat dokumentaalfilmi 2008. aasta Vene-Gruusia sõjast ning Vene poliitika olemusest. Täna võis lugeda filmis nähtu põhjal Andres Herkeli poolt kirjutatud retsensiooni tema ajaveebist.
Eesti Televisioonis näidatud Andrei Nekrassovi ja Olga Konskaja „Vene õppetunnid” on liiga suur film, et sellest tulenevad mõtted ja elamused telegramm-stiilis kokku võtta. Loomulikult tahaks, et just sellisest linateosest saaks silmiavav kultusfilm – midagi, mille abil muudetakse avalikku arvamust ja maailma. Midagi, mis piirab avaliku vale levikut ja levitamist. Et aga mitte laiali valguda, esitan oma mõttepidemed punk-punktilt.
Esiteks. Telemontaaži abil kokkupandud valede paljastamine ongi vististi selle filmi kõige mõjuavaldavam aspekt. Kui grusiinid oleksid 2008. aasta augusti algul Tshinvalis tõesti tapnud 2000 inimest, nagu Vene propaganda kinnitas, siis oleksid kusagil ka nende hauad, olnuks hukkunuist kordades rohkem haavatuid jne. Tegelikult oli Tshinvali eelnevalt inimestest tühjaks tehtud ja isegi kaadrid surevatest ohvritest olid valed, sest nad kujutasid hoopis venelaste vägivalla ohvreid ja mitte Tshinvalis, vaid Goris. Propagandasõja reegel ütleb küll, et esimesel väga suurel valel on teatav võiduvõimalus. Samas võib juhtuda, et ajapikku propagandavaled paljastatakse ja nõnda on Nekrassovi filmil eeldusi muutuda ses vallas klassikaliseks õppevahendiks.
Teiseks. Filmi sissejuhatavas intervjuus ütles Nekrassov ETV-le, et teda on süüdistatud väheses tähelepanus Georgia vigade suhtes. Samas avas ta selgelt oma kodanikupositsiooni – näidata just seda, mida Venemaa korda saatis. Ja näidata oma filmi tegemisega sedagi, et mitte kõik venelased ei mõtle nagu imperialistid. Filmile eelnev intervjuu Nekrassoviga oli väga oluline. Siin tahaks kiita ka eelmise nädala „Sirpi”, kus selle filmi näitamisele tänuväärset eeltööd tehti. Meie jaoks on too autoripositsioon väga oluline: kõik venelased ei mõtle nii, Nekrassov ja Konskaja tahavad tõe oma rahvani viia. Venelased ei ole a priori agressiivsed või impeeriumimeelsed, aga küünilised poliitikud sunnivad neid elama masendavas vales.
Kolmandaks. See film meenutas mulle üht klassikalist psühholoogiaeksperimenti. Seal pandi üksteisesse heatahtlikult suhtuvad üliõpilased mängima vangivalvureid ja vange. Algul võeti toimuvat jabura naljana, kuid mida kauem rollimäng kestis, seda enam hakkasid „vangivalvurid” vange ka tegelikult põlastama ja alandama. Filmis kujutatakse osseete ja grusiine, hiljem ka abhaase ja grusiine, kes olid aastaid külg-külje kõrval rahumeelselt elanud. Aga ühtäkki anti neile sõdivate vaenlaste rollid ja nüüd peavad nad vastastikku vihkama. Paljud vanemaealised ei oska seda, kuid eriti karakteersed on noored osseedi tüdrukud. Nad kinnitavad, et ei nende ega nende lähedastega ei juhtunud augustisõjas midagi halba, ka Georgia sõdurid ei teinud midagi muud, kui võtsid kontrolli alla laskemoonalao. Kummati nendivad piigad lõppjärelduses, et grusiine tuleb vihata ja nad ei tohi oma kodudesse Lõuna-Osseetias tagasi pöörduda lihtsalt sellepärast, et nad on grusiinid. Seega hakkavad Putini vaenueksperimendi osalised rollidesse sisse elama, osseedi piigad on hea meelega „vangivalvurid”, kelle jaoks „vangid” pole enam inimesed.
Neljandaks. Nekrassov ei peatu sel teemal, aga minul tekkis vaadates mitu korda küsimus, kust võtab Venemaa raha, et Lõuna-Osseetia purustustest üles ehitada. Eelnevalt näitas „Välisilm” Venemaa metsatulekahjusid, kus Putin lubas maju üles ehitada. Nelja aasta pärast on Sotšis olümpiamängud, täpsemini, „taliolümpia subtroopikas”, mille läbiviimine oma majanduslik hundikurk kogu riigile. Kas Tšetšeenia purustuste kinnimaksmisest oli veel vähe? Kas sellise lähenemisega saab jätkata – esmalt pommitame, siis ehitame üles? Selle filmi juures tekib küsimus FSB hullude projektide jätkusuutlikkusest. Need projektid kukuvad kaugemas vaates ju paratamatult kokku, nagu Nõukogude Liit külma sõja järel kokku kukkus, sest tšekistid-riigijuhid eksivad majanduslike põhitõdede vastu. Tõsi, kui praegu hakkab selline tõdemus juba hoomatavaks muutuma, siis 2008. aasta suvel ei kardetud veel midagi.
Viiendaks. Selles filmis on haruldase selgusega välja toodud midagi, millest paljud mõtlevad, aga vähesed söandavad rääkida. See on rööpjoon Vladimir Putini ja Serbia diktaatorist sõjakurjategija Slobodan Miloševici vahel. Ehk nagu filmis öeldakse: Serbias polnud Läänel majandushuvisid, Serbia oli nõrgem ja vägivallamasin suruti maha, inimõiguste rikkumisi kordasaatnud tegelased viidi rahvusvahelise kohtu ette. Miks õieti kardetakse Teise maailmasõja tõde, varjatakse Nõukogude juhtkonna rolli sõja vallapäästmisel. Kindlasti on põhjusi palju, aga üks neist seostub Nekrassovi-Konskaja filmiga. Sest järgmisena tuleks oma rahvale tunnistada nüüdse Venemaa kohutavat rolli Tšetšeenia sõdades, Abhaasia sõjas ja viimases Vene-Georgia sõjas.
Artiklit saab lugeda ja kommentaaridega tutvuda Andres Herkeli ajaveebis siia klikkides
Samal teemal:
