Viivi Palmissaar juhatab Sindis Eesti vanimat lasteaeda

Aegajalt mõtestatakse taaskordselt lahti mõisteid, mis tunduvad igapäevaselt meile justkui iseenesest mõistetavana, aga tegelik elu näitab vahetevahel hoopis midagi muud. Mida tähendavad sõnad lugupidamine, avatus ja koostöö teie töökollektiivis?

Viivi Palmissaar:

Need kolm sõna on minu jaoks mõisted, mis eksisteerivad kogukonnas, kus inimesed tunnevad end turvaliselt, on rõõmsameelsed, täis soovi ja hakkamist anda endast parim ja saada sama palju (või isegi enam) vastu. See on kollektiiv, kus puuduvad pinged, valitseb usaldus, õiglus, mõistmine (mitte hukka mõistmine!) ja kus üheskoos saadakse üle igasugustest raskustest. See on kui inimene saab iseendaga hästi läbi, on korrektne,viisakas, sõbralik ja taktitundeline. See on, kui võimalikud vääriti mõistmised räägitakse lahti ja selgeks. See on kindlasti ka see, kui osatakse rõõmustada (mitte kadestada!) kolleegide edu üle, ei olda kitsi tänu ja kiitusega. See on oma minast üle olemine ja kaaslastega arvestamine. See on elamine ja toimetamine põhimõttel: “Tegutse ja käitu nii, nagu sa soovid, et seda sinuga tehakse” On veel üks tore eesti vanasõna”Kus viga näed laita, seal tule ja aita!” Kui see kõik on ühes töökollektiivis olemas, siis need kolm sõna toimivad.

Kas eelnimetatud kolm märksõna ongi need alustalad, millele võiks toetuda positiivne mikrokliima töökollektiivis? Või tuleb eelnevale veel midagi olulist lisada?

Viivi Palmissaar:

Inimesi õpid kõige paremini tundma nendega matkal olles või mistahes ühistel ettevõtmistel väljaspool töökeskkonda. See lähendab, liidab tervikuks, annab oma pere tunde.
Olulisel kohal on traditsioonid.
Loomulikult on oma osa ka kaadri valiku õnnestumises. Ei või kunagi päris täpselt ette teada , mida uus inimene endaga kaasa toob. See on juhile väljakutse.
Õnneks on lasteaednikud valdavalt heatahtlikud inimesed!
Ja iga inimest (ka väikest) tuleb võtta just sellisena nagu ta on –erakordsena, ainulaadsena.

Ega teistsuguse suhtumisega arvukasse lasteaia peresse polekski mõeldav nii kauane püsimine ühes ja samas ametis. Kas väsitav töö on viinud mõtteid vahel ka loobumisele ja kergema töö otsimisele ja mis sellistel hetkedel jõuvarud taastab?

Viivi Palmissaar:

On küll! Eriti siis, kui pead vastutama selle eest, mida Sa muuta ei saa! Ja kui kohtad väiklust või tänamatust. Ning sinu kui juhi pingutusi võetakse iseenesest mõistetavana. Ka juhid ootavad vahel märkamist ja tähelepanu.
Kergema töö otsimist? –ei, seda mitte! Minu jaoks ei ole ükski töö kunagi raske olnud. Vastupidi –see on valdavalt olnud põnevaid väljakutseid, rõõmu ja rahuldust pakkuv.
Küll on aga vahel selles ametis tulnud mõttesse tasuvama töö leidmine. Sellele on aeg-ajalt tähelepanu juhtinud ka minust hoolivad inimesed.
Aga samas –on hea tõdeda, et olen oma pika ja visa tegutsemise tulemusena suutnud koos oma toetajatega Sindile luua kaasaegse töö- õpi- ja mängukeskkonnaga lasteaia. Seda ei suudaks kindlasti “töökohtadelt läbi joostes”.
Kahju vaid, et lasteaednike töötasud on oma arengus vähikäiku teinud. Olen püüdnud küll nendegi eest tulist võitlust pidada, kuid seda loen praegu suurimaks puuduseks! Lasteaia töötaja peaks olema ühiskonnas tunduvalt kõrgemalt tasustatud! On omavalitsusi, kes seda seisukohta jagavad ja selle nimel on ka pingutanud!

Lasteaia pedagoogide lauluansambel ja Top Ten on kaks võimalust, kus teid pidevalt laulmas võib kuulda. Vähe või üldse teadmata on teised kultuurilembelised tegevused, võibolla ka mingi harrastussport. Kui palju nende jaoks aega leiab?

Viivi Palmissaar?

Mind on võlunud kõik kaunid kunstid. Kooli ajal osalesin sõnakunstis, näiteringis, kirjutasin luuletusi, käisin kunstiklassis, tudengina ka peotantsus. Lemmiktundide hulka kuulusid muu hulgas kirjandus, muusika, kehaline kasvatus. Tegelesin võimlemise ja akrobaatikaga. Osalesin kergejõustiku võistlustel –olin väle jooksja, suusatasin. Laulnud olen nii kaua kui end mäletan.Tänu oma pillimehest isale on vist musikaalsuse geen sünniga kaasa antud –helide maailm on alati võlunud. Emalt olen pärinud tahtejõu ja sihikindluse. Õpetajana sain seda kõike otseselt oma töös rakendada.
Enam kui kahekümne aastase juhi töö kõrvale on harrastustest tõepoolest jäänud peamiselt ansamblilaul. Külastan meelsasti näitusi, teatrietendusi, kontserte. Õnneks on ka minu kõrval kultuurilembene kaaslane.
Et end füüsiliselt vormis hoida, olen aeg-ajalt käe andnud shapingule. Vahel käin kepikõnnil. Kodus on trenažöör. Kevadel-suvel-sügisel elan ja liigun aktiivselt õues.
Aga meeldib ka midagi näpu vahel luua ja kui juba varakevadine muld lõhnama hakkab, kisub külvikastide ja aia poole. Huvi pakub alternatiivmeditsiin, ravi- ja maitsetaimede maailm.
Mind huvitab tegelikult kõik, mis minu ümber või maailmas toimub. Tunnen võrdselt huvi majanduse ja poliitika vastu. Olen alati kuulunud organiseerijate, tegijate hulka. Ja mul on ka iseendaga huvitav!

Tallinna Pedagoogilise Instituudi lõpetamine ei tähendanud veel haridustee lõppu. Estonian Business School aitas ilmselt tublisti juurde, et muutuva ajastuga kaasas käia ja küllap on olnud väiksemaid kursuseid ning seminare terve loendamatu hulk, millest kõike ei pruugigi enam mäletada. Kas peab ka praegu veel midagi õppima?

Viivi Palmissaar?

Iga uus amet toob kaasa enesetäiendamise vajaduse. Mina kuulun kindlasti nende inimeste hulka, kes endalt maksimumi nõuab. Seega- seni, kuni amet valitseb minu, mitte mina ameti üle, tuleb kindlasti eesmärgi nimel vaeva näha ja end täiendada. Elukestev õpe hoiab mõtte värskena.
Akadeemiline kõrgharidus sai tõepoolest omandatud Tallinna Pedagoogilises Instituudis. Aga nii, kuidas on elus lisandunud erinevaid ülesandeid, väljakutseid, ameteid, on olnud ka vajadus enesetäiendamise järele. Estonian Bysiness School oli üks täiendkoolitustest, kus läbisin peaaegu kaheaastase mahuka haridusjuhi arenguprogrammi. Ja et koolitus oli seotud rahvusvahelise projektiga, õnnestus valituna delegatsiooni koosseisu vahetult enne Euroopa Liiduga ühinemist tutvuda lisaks Flandria haridussüsteemiga ja käia oma silmaga kaemas Euroopa Nõukogu tööd. Väga huvitav kogemus oli ja andis palju häid mõtteid ka oma praktiliseks tegevuseks nii volikogus, hariduskomisjonis kui kohaliku lasteaia arengus..

Paratamatult nõuab peamise osa ikkagi töö, mis tuleb teinekord tahtmatult isegi koduteele kaasa ja võib meenuda koguni puhkepäeval.

Viivi Palmissaar:

Nii hull see asi nüüd ka ei ole, et lausa koju peab tööd kaasa võtma! Ehkki vahel võib seda juhtuda. Püüan oma tegemistega töö juures hakkama saada. Küll on aga ametitega kaasnevaid osalemisi, üritusi, konverentse, kohtumisi jpms. väljaspool tööaega, mis sageli kipuvad ära nullima aja, mis võiks endale ja lähedastele kuuluda.

Millal võib lasteaia suurremondi täiesti lõppenuks lugeda, et saaks sellele ettevõtmisele joone alla tõmmata?

Viivi Palmissaar:

Põhihoonestiku ja territooriumi osas lõpetati tööd möödunud aasta sügisel. Praegu on garantii ja tulemuse kvaliteedi testimise aeg. Meie õnneks on tänavune talv näidanud oma karmimat palet. Ekspluatatsiooni käigus on nii mõndagi ette tulnud. Kuid peatöövõtja kiituseks pean ütlema, et on hea ja vastastikku mõistev koostöö olnud. Loodame selle jätkumist.
Jääb veel territooriumi turvalisuse küsimus –olen ammu tahtnud laste mänguplatse jälgima turvakaameraid.
Lahendamist ootab turvalisus lasteaeda tulekul, lasteaeda teenindavate autode sisenemise ümbersuunamine ja lasteaia klientide autode parkimise lahendamine.
Vastavaid läbirääkimisi on peetud, ettepanekud uutele linnajuhtidele edastatud ja loodame lahendust uue arengukava kontekstis.

Toimekas inimene jõuab kõikjale. Tippametniku eeldused oskuslikuks juhtimiseks tegid teist 30 aastaselt Sindi linnapea. Millised olid nõukogude ühiskonnas täiendavad tingimused linnapeaks saamisel? Kuuluvus NLKP liikmete ridadesse, kõrgem parteikool jne?

Viivi Palmissaar:

Olin siiski paar nädalat juba olnud 31 aastat vana kui ametisse kutsuti.
Päris täpselt ei teagi, mis need tingimused võisid olla, sest see kutse tuli minu jaoks küll väga ootamatult ja esialgu ehmatas ära.
Aga kindlasti pidi olema kõrgem akadeemiline haridus, mõningane juhtimise kogemus ja aktiivsus ning head organiseerimise võimed. Jälgiti eelnevalt kindlasti ka inimestega suhtlemise oskust.
Loomulikult nõuti parteisse kuulumist. Tol ajal oli ju kõrgem võim NLKP ja kogu süsteem allus sellele juhtimisele. Seetõttu taipasin alles hiljem, miks ühtäkki nii tugevat survet hakati avaldama NLKP ridadesse värbamiseks. Punnisin küll mõnda aega vastu. Pealegi ei teadnud ma, miks mind sihikule oli võetud –kartsin isegi halba. Aga et kutsujaks oli väga meeldiv inimene, kellest lugu pidasin, mul kasvasid peres väikesed lapsed ja töötasin õpetajana, andsin lõpuks alla. Olin väga rõõmus, kui mõne aasta pärast võisin selle pileti tagasi anda. Siis hingasin kergendatult ja tõotasin endale, et ei seo ennast enam ühegi parteiga, mistahes värvi ta ka ei oleks.
Siinkohal tahan meenutada paari ebameeldivat kommentaari sügisese artikli kohta, kus arutleti hariduse ja harituse üle värskelt valitud volikogus. Seal keegi anonüümse nime taha peituv “sirts” ja mingi “ruigam” teadsid minu haridustee kohta rohkem kui ma ise. Üllatusena lugesin, et olengi nagu lõpetanud kõrgema parteikooli. Kahjuks ei saa ma nii kõva kooliga hiilata. Seda polnud kohalike omavalitsuste juhtidelt nõutud ja mul pole kunagi mõttessegi tulnud niisugusesse kõrgkooli astuda. Tahtsin küll Tartu Ülikoolis juura-õpinguid jätkata, kuid kahjuks oli see väikeste laste, pere ning linnapea töö kõrvalt võimatu. Tuli piirduda vaid pärast igakordseid valimisi pikemate koolituskursustega Tallinna Majandusjuhtide Instituudis. Ja see oli jälle möödapääsmatu linnamajanduse juhtimise seisukohalt. Minul linnapeana olid küll kureerida eelkõige linnamajanduse- ja kaitseküsimused ja mul tuli kiiresti sisuliselt palju mitmesuguseid insenertehnilisi ameteid tundma õppida, et nimetatud valdkonnaga tulemuslikult tegeleda. See eeldas aga meeletut iseseisvat tööd ja majandusõpinguid. Tundsin vajadust ka juriidika väga hea tundmise järele, seetõttu olidki mõtted suunatud TRÜ suunas.

Ehkki olete juba mitmendat perioodi Sindi Linnavolikogu liige ja teostate kohaliku võimu tasandil poliitikat, pole te siiski soovinud end rohkem ühegi erakonnaga siduda. Kas pole kutsutud? Kuidas te end maailmavaateliselt määratlete?

Viivi Palmissaar:

Kutsutud on. Nagu ma juba eelpool ütlesin, ei taha end siduda ühegi parteiga ja tahan olla oma otsuste tegemisel sõltumatu. Kahjuks on see tänases poliitikas üsna võimatuks osutunud. Punaste partei valitsemise ajal ei olnud see olukord küll nii äärmuslik kui seda praegu.
Aga kui just peab end maailmavaateliselt määratlema, siis ehk osa reformist, osa sotsiaaldemokraatidest. Kahe peale kokku saaks päris asjalikud seisukohad. Sotsiaaldemokraatide puhul meeldib mulle nende hariduspoliitiline määratlus. Ja kui jälgida meie suuremate parteide maailmavaatelisi seisukohti, siis väga palju on kattuvat –vaid sõnastus teine.
Peamine eesmärk KOV on ju hoolitseda selle eest, et tema inimeste vajadused oleks rahuldatud ja turvalisus tagatud.

Olete praeguse linnapeaga sama kooli vilistlased. Kas teil on käepärast vanema kooliõena mõni heasoovlik näpunäide praegusele linnapeale, kes on peaaegu sama noor, kui asusite ise samale ametipostile?

Viivi Palmissaar:

Toetuksin siin jälle eesti rahva vanasõnale:” Üheksa korda mõõda, üks kord lõika”. Noorus on küll energia ja teadmised, kuid küpsuses on tarkus, oskused, kogemused. Linnapea on eelkõige oma rahva teener, mitte valitseja. Ja kindlasti peab olema hea diplomaat.
Soovin kannatlikku meelt ja tarkust terad sõkaldest eraldada.

Tänan kiirelt antud põhjalike vastuste eest ja head käekäiku edaspidises!