Kahe esimese nimega kerkivad silme ette portreed, teod, mõtted ja saatused, kuid mida teame õieti sellest kolmandast? Tõtt-öelda suurt ei midagi. Arjakase raamat täidab tänuväärselt teadmistelünga. Autor on kokku otsinud küllap kõik allikad, mis meile Konikust vähegi lähemalt jutustada võivad.

Tõsi, Konik kipub ka teose lõpuks jääma endiselt pisut võõraks, temaga ei teki sooja sidet ja sügavat tutvust, pigem lihtsalt soliidne teretutvus. See pole etteheide autorile, vaid iseloomustab rohkem Konikut ennast. Seltskonnas säramine ja poliitilistel murdehetkedel ajaloole uue suuna andmine polnud vist tema loomuses.