Kui armastus oli veel magusvalus

 (1)

Juhan Liivi radadel - Poeedi musta obeliski mõistatus
Foto: Arvi Kriis

Juhan Liivi kirjad Liisa Goldingule said rohkem kui sada aastat pärast nende kirjutamist raamatuks.

Tere, Juhan!

Sa sündisid sada aastat varem kui mina. Mina olen ka juba vanem mees, aga sinuga võrreldes ikka poisike. Seda nii aastate kui ka sõna seadmise sügavuse mõttes.

Kuigi – võib-olla siis, kui sa oma Liisale kirjutasid, ei seadnudki sa sõnu väga hoolega. Ehk kinnitasid käe lihtsalt südame külge ja lasid tunnetel vabalt paberile valguda.

Õnneks on su kirjad alles, me saame neid praegugi lugeda. Just ilmub ju ka sinu raamat “Kirjad Liisale”. Kindlasti ostan selle, kuigi tulu ei laeku enam sugugi sulle. Ja kui laekukski, siis mulle tundub, et sa ei oskaks ka nüüd rahasse mitte kuigi asjalikult suhtuda.

Raha on eelkõige majandus ja matemaatika, sinus aga näis heljuvat puhas vaim. Nii puhas, et sul ei kogunenud kunagi piisavalt kopikaid, et Liisa omale naiseks kosida. Ja ehk polnud ka Liisal õiget usku, et sinusugune kahtleja ja igavene kurtja saab meheks, kes oma naise sülle võtab ja temaga koos elulainetest läbi kahlab.

Kui ma sattunuks neil hetkedel, kui sa oma armastatule silma vaatasid või õhtuti temast unistasid, Pandivere kanti, pannuks ma käe su õlale ja lausunuks: “Juhan, ole ometi mees, tugev ja otsustav! Võta ette midagi, mis pole vaid paber ja sellele tindiga veetud jooned!

Seotud lood:

Jah, muidugi on tore üht tüdrukut silmadega omada, südamel lihtsalt lusti pärast valutada lasta, aga kõik see on kuradima enesekeskne. Sellest karjub läbi üksainus suur Mina. Aga armastus ei tohi olla Mina, vaid ikka Sina.”

Olgu peale, mis me keerutame! Sa olid ilmsesti elutraagik. Ja kui polnudki, siis suutsid vähemalt kirjandusteadlased ja hiljem ka kooliõpetajad luua sinust kohaliku kurva kuju rüütli: vaese, haige, väsinud kannataja, kelle suurus aga just läbi nende alanduste üleneski.

Ja ongi juhtunud, et sind küll hinnatakse ja imetletakse, aga ei kadestata.

Ja ongi juhtunud, et sind küll hinnatakse ja imetletakse, aga ei kadestata. Sest mis sa kadestad armastajat, kes ei tee õnnelikuks ei oma partnerit ega ka iseennast, kelle õhkamisi saadavad aina ohkamised.

× × ×

Mis sind Liisas niiviisi köitis, et sa aastaid talle kirju saatsid? Võib-olla sinised silmad, hõbedane naer? Ümarana tundunud põsed? Komme punastada, silmad maha lüüa?

Mulle meeldivad pilgu maha lööjad praegugi. Aga ajad on muutunud, kinnitan. Häbelike tüdrukute osakaal on väga väike, nende asemel kõpsutavad tänavail sihvakad ja selge silmavaatega neidised, kelle enesehinnang hõljub kui valge pilv nende pea kohal. Ning sellest pilvest võib ka välku lüüa!

Liisa oli… Kuule, kui sa Liisat aastal 1885 esimest korda nägid, oli see Pandivere kutsari tütar alles 14aastane! Kas sina, juba 21, ei mõelnud, et teine on alles laps? Ning kas polnud kedagi, kes sulle käe ette oleks pannud, lausunud, et oota veidi? Kas või su oma vend Jakob, kes oli ju ometi kooliõpetaja!

Teistpidi on tore, et sa pikalt ja tihti iseendast kirjutasid. Oled ju eesti kultuuri üks sümboleid ja uhkusi.

× × ×

Kui aga keegi sind keelaski, on mul hea meel, et sa ei hoolinud. Tõelisi tundeid tuiskab hinge nii harva, et igaühest tuleb haarata kui viimasest.

Sul oli muidugi selle haaramisega ehk lihtsam, ikkagi luuletaja. Kus on ikka laused sul! “Tundis ometi mu süda ilusamat õnne, kui Teie kiri – Teie veikesest käekesest kirjutatud – tunnistab, et veel Teie õrnemal südamekesel igav olla!” või siis “Lootus üksinda – petlik eksitaja – laseb silmapilguks elustavat võimsat kiirt südamesse – et pärast ära põgenedes eneseuskujat veel suuremate piinadele osaks anda”.

Niisuguste lausetega võtab jalust maha, rääkimata pisikesest prillidega piigalapsest, kelle meel ilmsesti pole meelitussõnadega ümber käima harjunud.

Mõnikord ei osanud sa ka sugugi pidurit vajutada: kõige pikem kiri, kui see hiljem masinal ümber löödi, osutus koguni üheksa lehekülje pikkuseks!

× × ×


Teistpidi on tore, et sa pikalt ja tihti iseendast kirjutasid. Oled ju eesti kultuuri üks sümboleid ja uhkusi. Sind tahame mäletada, sinu sõnades lennata igal laulupeol mesipuu poole, ikka ja jälle korrata “kui tume veel kauaks ka sinu maa”.

Sinu kauase armsama Liisa Marie Goldingu oleme aga peaaegu unustanud. Õieti ei teagi me temast midagi, teda poleks ilma sinuta nagu olemas olnudki.

Jah, sa olid tema jaoks, aga nagu ei olnud ka. Ma ei soovi küll süüdistada, aga kui oleksid olnud otsustavam, võinuks sa oma pisikese Liisa tema rabeda tuleviku eest päästa, juhatada mõne teise teeotsa.

Sinus kaaslast leidmata sõitis ta aga Kroonlinna, hiljem Peterburi, Moskvasse ja Tuula kubermangu. Pärast 1917. aasta oktoobrimässu jäi ta Venemaale, Mihhailovskojesse Homutovo raudteejaama lähedal. Sinu pärast polnud ju ka mõtet enam kodumaale tagasi tulla, sa puhkasid seks ajaks juba mitu aastat Alatskivi kalmistul. Nii jäi sul kuulmata ka viimane teade Liisast, mis jõudis kodumaale 1928. aastal. Sealt edasi teab temast ainult tuul…

× × ×

Juhan! Sa leidsid Liisa kirjast – kahjuks pole ühtki neist säilinud – märguande, et ka tema sind…

“Mind õnnetumat on ometi ükskord armastatud,” tõded sa. Aga eks ole ju nii, et “õnnetum” ei saagi õnnelikuks saada. Pigem muutub veelgi õnnetumaks.

Õnne on selles loos ikka ka. Kas või see, et sa oled elanud ja armastanud. Magusalt ja valusalt, nagu üht õiget armastust peabki armastama.

× × ×

PS

Ning tänu ka sulle, väike Liisa. Puhka rahus. Ning mõtle parem nii, et viimase kirja asemel, mille Juhan pärast kaheksa aastat kestnud suhet sulle 1893. aastal saatis, oleksite te hoopis paari läinud! Kui hästi sobinuks sulle pimestavalt valge pruutkleit!

Ning ehk oleks Juhan selleks puhuks leidnud ka pasliku pintsaku…

Telli nüüdsest veelgi mahukam ajakiri Maakodu ja võida eksootiline reis Malaisiasse ja Singapuri! Tellida saab siit

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare