Kui Õnne tänava Alma veel noor oli



Helgi Sallo
Helgi SalloKarli Saul

Küllap oli Hille Karmi 2007. aasta jõulude ajal ilmunud raamat “Helgi Sallo. Helgib ja heliseb” eestlaste meelis-jõulukink. Arvestades näiteks, et sarja “Õnne 13” Almast on saanud justkui Eesti naise teine mina.

Helgi Sallo puhul raske endale ikka ja jälle meelde tuletada, et ta ei ole terve elu pelgalt Morna linnas Õnne tänavas elanud ja seal oma tugeva, ent järjekindla käega korda loonud.

Kas just 24 aastat seriaalis mängimise tõttu hakkab tuhmuma mälupilt säravast Sallost Estonia laval? Seda nii särtsaka Pipina kui ka “West Side Story” Mariana, rääkimata omaaegsest menusaatest “Horoskoop” televisioonis. Nii et põhjust võtta kätte Hille Karmi raamat Helgi Sallost on rohkem kui küll.

Samas on see ka lugu unistusest. Noorest tüdrukust, kes varahommikud veetis, kokamüts peas, kuuma supipoti juures, ja õhtud draamastuudios. See on lugu usust oma tähte. Et ilma suurema muusikalise hariduse ja noodikirjagi oskuseta laulja tõusis Estonia lavale loomuliku ande, musikaalsuse ja sarmiga.

On ju tegu minavormis jutustusega, kus autor end vahele ei sega. See kulgeb Sallole omases kõnemaneeris, hoos, hoolimises ja mõõdukas vastuolulisuses.

Sallo teenis sellega välja rahva jäägitu armastuse. Kes armus tema rollidesse muusikalis, kes operetis, kes estraadil, kes draamas. Sallol on palju nägusid ning ta ei löö risti ette ühegi katsumuse puhul. Kas või Von Krahli teatri lavale astumise ees või “Suvitajate” Kohviveski või “Puhhi” Notsu rolli ees. Samas lauljakarjäärile tõmbas ta ju sirge ja otsustava joone alla. Et mitte hakata iseendale kaotama.

Lihtne nagu laul

Seotud lood:

Põhjus raamat kätte võtta on eriti nooremal rahval, kel pole enam seda eestlastele nii omast absoluutset teatrimälu. Millal te ise, muide, viimati Estonias käisite?

Üllataval moel on raamatu “Helgib ja heliseb” autoril Hille Karmil õnnestunud üllitises jätta kõlama Sallo hääl. On ju tegu minavormis jutustusega, kus autor end vahele ei sega. See kulgeb Sallole omases kõnemaneeris, hoos, hoolimises ja mõõdukas vastuolulisuses. Nagu naistel ikka. Samas on ta suur oma sõnades ja lihtsuses.

See on lugu koos suure kunsti ja suure armastuslooga. Lugu koos ülimalt eestimeelse lapsepõlvega Tallinna agulis, kust Helgi on Alma karakteri tarvis väärt materjali ammutanud. Emaga, kes ootas sõjast tagasi oma suurt armastust Richardit, kel oli ühistel teatritegemistel “kuradike silmis” nagu Sallolgi. Samas on selles lapsepõlves palju muusikat, laulu, teerullijuhist kasuisa ja valge leerikleit. Väikeõde Ingridi sünd.

See on lugu armastavast naisest ja noorest emast, kes otsustas oma lapse ise üles kasvatada. Mammast, kes lavakarjääri kõrval oma tütre teatrikooli ajal vanaema rolli sisse võttis. Liina Vahtrikut ja Helgi Sallot vaadates tundub, nagu oleks mõni teatrimuusa otsustanud, et nii hea näitleja vajaks igal ajastul oma võimalust ning loonud veel ühe suure näitlejanna. Sama veri, hääl, ilmed, musikaalsus ja huumorimeel.

Ei mingit soigumist

Ühes raamatu ilmumisele järgnenud leheintervjuus ütles Sallo, et kõige rohkem pelgas ta raamatu kaant avada teadmisega, et lähedased ei tunne teda lugedes ära. Eks nii kirjutajal, loo kangelannal kui ka kirjastajal oli raamatuga oma plaan, ning nagu Sallo Jaanus Kullile antud intervjuus ütles, jõudsid kõik pooled lõpuks kõiki rahuldava tulemuseni. Sallo kanget iseloomu arvestades isegi üllatavalt kergesti.

Vaevalt Sallo ikka lõpuni uskuma jäi, et näitlejanna elust ilma tema rollideta keegi lugeda tahaks. Mis elu see oleks. Tema elu on ju laval olnud. Ja vaatajatega kohtumisel ei küsi keegi, et kes on su tütre isa või mis retsepti järgi sa oma kuulsat juustukooki teed (raamatus on ka mõned retseptid).

“Ma räägin nii lühidalt,” ütleb Sallo Õhtulehe intervjuus. “Nüüd on kõik öeldud, et raamatut sulgedes jääb hinge helge ja hele emotsioon. See on minu jaoks kõige olulisem, et ei ole mingit soigumist, irisemist, oigamist, näpuga näitamist ja kritiseerimist, vaid et kogu elu, nii teatris kui ka väljaspool seda, on oma pingetest ja vastuoludest hoolimata siiski ilus ja lõpptulemusena oluline nii inimestele kui ka mulle. Kui ma oleksin tikkija või kokana jätkanud, siis ma ei tea, kas see oleks nii oluline olnud,” sõnas Sallo intervjuus.

Kindlasti erineb see raamat 1988. aastal ilmavalgust näinud Reet Mikkeli “Helgi Sallost”, mis keskendub näitleja teatriloomingule ja kus on üks tema 1984/1985. aasta teatritöö päevikutest avaldatud.

Samas on tore, et teiste kaasteeliste hulgas (nagu Katrin Karisma, Liina Vahtrik, Jüri Vlassov, Voldemar Kuslap, Neeme Kuningas) saab järjepideva käepigistusena sõna ka eelmise raamatu autor ja sõber Reet Mikkel. Ning imeline on, et nende suured rollid Jüri Krjukoviga on lahti kirjutatud, nagu ka see salapärane lugu, kuidas Sallo teda Kinomaja paaris Tevje rolli käis veenmas. Või jääbki see igaveseks ajalukku.

Selle raamatu lugemise järel tuleks teha kummardus. Ei teagi kohe, kas autorile, Helgi Sallole või toimetaja Katrin Streimannile, sest see raamat on helge, hea ja lihtne, vahetu, siiras ja kompromissitu nagu Sallo ise. Kindlasti ei sündinud see raamat lihtsalt käeviipest, vaid suure vastastikuse usaldusega ning ilmselt samasuguse hoole ja armastusega kui näitlejanna rollid.

Telli nüüdsest veelgi mahukam ajakiri Maakodu ja võida eksootiline reis Malaisiasse ja Singapuri! Tellida saab siit

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare