Milles peitus Toomas Uba uba?

 (4)

Toomas Uba
Toomas UbaRaigo Pajula

Gunnar Pressi ja Volde­mar Lindströmi raama­tus “Uba. Toomas Uba” kirjutab kauaaegne teleajakirjanik Maire Aunaste: “Mina tean ainult kaht tõeliselt head spordikommentaatorit, need on Hololei ja Uba.”

Spordirahval on lugematuid lugusid ja seiku, kus peategelaseks Toomas Uba. Ka raamatus “Uba. Toomas Uba” valatakse varalahkunud telelegend üle kiitustega. Üks tabavam kui teine. Sügavamad spordiloo tundjad ehk nõustuvad, et sama, mida soomlastele on tähendanud raadioreportaažide meister Pekka Tiilikainen, tähendab Toomas Uba eesti rahvale.

Seda enam et Ubagi alustas raadiohäälena. Seejärel, kui Eesti kergejõustiku grand old man Ruudi Toomsalu soovitas raadiomees Hololeile nooreks reporteriks oma sõbra, samuti 1936. aasta Berliini olümpial startinud keskmaajooksja Reginald Uba poega Toomast. Sest viimane pidi spordist teadma kõike. Nii see algas.

Esimene tähetund

Toomas Uba murdis spordiajakirjanduse uksest sisse 1964. aastal, mil ta raadio kaudu vahendas Eesti talispordiajaloo üht suurimat hetke: Ants Antsoni olümpiakulda kiiruisutamises. “Toomas Uba esimene tähetund jõudis kätte reportaažiga Ants Antsoni kullasõidust Innsbrucki olümpial. See oli tol ajal enneolematu raadioreportaaž telepildi järgi. Stuudios oli ka Valdo Pant, kuid lugu vedas ikkagi Toomas. Ja sündiski nagu päris, justkui uisuraja äärest antud kirjeldus kõigi oma emotsioonidega,” meenutab raamatus Mati Talvik.

Seotud lood:

Täieõiguslik raadiomees sai Ubast 1965. Paar aastat hiljem võeti entsüklopeediliste teadmistega noor spordireporter Eesti mälumängurite esindusse, kes soomlastega “Naapurivisas” rinda pistis. Kõrvuti Hardi Tiiduse, Tõnis Laisaare, Valdo Pandiga.

Olümpia-aastal 1972 alustas Uba juba televisioonis. Sealtmaalt pea kolmkümmend aastat Eesti Televisioonis spordielu korraldanud Uba tähendus oli mitu korda suurem, kui võiks olla ühel tavalisel toimetuse juhil või juhtkommentaatoril. Uba tulek muutis sporti ja sellesse suhtumist Eesti telemaastikul.

Kui tema eelkäija Heino Mikkin algatas sporditehnika õpetamise teleekraanil, siis Uba eestvedamisel laiendati 1970ndatel seda haaret tublisti. Alates spordiarsti nõuannetest ja lõpetades tervisejooksule innustamisega.

Kõige krooniks oli aga Uba leiutatud nädala spordiprobleeme käsitlenud saatesari “Spordiprisma”, mis startis 3. aprillil 1972 ja viimane läks eetrisse 19. oktoobril 1993. ETV spordi visiitkaardi nime teeninud saateid kogunes selle aja jooksul 1069. Järeltulevad põlved on püüdnud midagi sarnast taastada, kuid tulutult. Puudu on jäänud teadmistest, ideedest ja võib-olla ka oskustest.

Raamatus, mis koosneb Uba tundnud, paaril juhul kahjuks ka mitte tundnud inimeste meenutustest, kirjeldab telekolleeg Voldemar Lindström: “Saanud 1970. aastal raadioreporterina Štrbské Plesos (suusatamise MMil – T. L.) selle töö maitse suhu – raadios tehti otselülitusi kokku viis tundi –, seadis Toomas Uba eesmärgiks varustada rahvusvaheline telepilt kohapealsete kommentaaridega. 16. veebruaril 1974 kõlas suusatamise MMilt esmakordselt:

“Tallinn. Kas olete valmis? Tähelepanu, Tallinn! Siin Toomas Uba Falunist! Kümne sekundi pärast alustan.”.”

Nii algas 1974. aastal Uba eestvedamisel eestlastest suusausku rahva kujundamine. Tabavalt kirjutab raamatus spordiajakirjanik Jaan Martinson: “Kell kümme, kui pilt lumisest maastikust ja esimesest rajale sööstvast atleedist telerisse jõudis, katkestas treial töötamise, ülemus ajas koosoleku laiali, koolipapa silmitses nukralt tühja klassiruumi ning marssis õpetajate tuppa kolleegidega Oddvar Bråle kaasa elama. Elu seisis.”

Ja täpselt nii see oligi. Siis istuti telerite ees ja täideti pingsalt kladesid, et ükski vaheaeg fikseerimata ei jääks.

Uba meistriteoseks suusapildi vahendamisel oli aga tema lemmiksportlase Allar Levandi (ehk Allar-poisi) tipphetke – pronksivõit Calgary talimängudelt 1988 – toomine Eestimaa kodudesse öisel tunnil.

Kolleeg Raul Rebane: “Milliste kombinatsioonidega sündis Allar Levandi pronksisõidu ülekanne Calgaryst, on siiani toimetuse legend ja tegelikult omamoodi ime. Keda Tom seal kaugel Kanadas ja mismoodi ära rääkis, jääb oma detailides vist lõpuni saladuseks, aga meile ta selle erilise medaliöö kinkis.”

Köitev igas olukorras

Õnneks jõudis Uba ka oma lemmikalal suusatamises esimese medalivõidu ära oodata, kui Andrus Veerpalu Ramsaus 1999. aastal 50 km maratonis MMi hõbeda võitis. Suusataja sõnul rõõmustas telemees selle medali üle vaat et rohkemgi kui sportlane ise. Aga see oligi Toomasele nii tähtis, sest selleks ajaks oli ta 25 aastat vahendanud maailma murdmaasuusatamisest vaid teiste medalivõite.

Uba elas valusa leegiga ja selles peituski uba.

Kuid Uba tõi meieni kaasmaalaste suurvõite ka teistelt aladelt. Igas olukorras, nagu meenutab raamatus Kalev Vapper.

“Mäletan, kuidas olime 1979. aastal Helsingis Tornaadode EMil pärast võistluspäeva kohaliku kolleegi kutsel saunamõnusid nautimas. Kokkuleppel Toomaga oli meil tööjaotus: mina kommenteerisin päeva ETV tarbeks, tema tegi kokkuvõtte Eesti Raadio spordiuudistele. Telefoniühenduse saamiseks tuli tollal tellida kaugekõne, mida sageli pidi üsna pikalt ootama. Kõne saabus, kui Toomas oli parasjagu saunalaval. Kohemaid oli ta toru juures kommenteerimas. Pilt porgandpaljast higisest Toomast keset sauna eesruumi tõsisel toonil purjetamist kommenteerimas väärinuks videotelefoni.”

Kokkuvõttes tuleb nõustuda Uba kolleegi ja saatusekaaslase Urmas Oti sügava tõdemusega: “Ma usun sellesse, et kui on tegu erakordselt väljapaistva karjääriga, peab inimene selle eest ka millegagi maksma. Nende aastatega, mis siin maises ilmas elamata jäid, tasutaksegi oma kuulsuse ja edu eest. Küsimus on selles, kas elada vaikselt või kiire ja valusa leegiga.”

Uba elas valusa leegiga ja selles peituski uba.

Telli nüüdsest veelgi mahukam ajakiri Maakodu ja võida eksootiline reis Malaisiasse ja Singapuri! Tellida saab siit

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare