VALDO PANT – mees, kellel on oma muuseum

 (3)

Teletöötajad Metsakalmistul
Foto: Tiit Blaat

Sedapuhku jõuab sarjast “Eestile elatud elud” lugemislauale Ene Hioni mõni aasta tagasi ilmavalgust näinud mälestusteraamat Eesti ühest tuntumast raadio- ja telemehest Valdo Pandist.

Valdo Pandil on telemajas oma muuseumituba, milles sisalduvat arhiivimaterjali võiks, nagu väidab raamatu autor, kadestada koguni Vatikan. Tänu ehk eelkõige sellele, et Pant ise alustas oma elu tegemiste fikseerimist juba 17aastaselt, tehes seda oma mitte just väga pika elu (50. sün- nipäev jäi tähistamata) viimaste päevadeni.

Tõsi, kadunud on osa ülestähendustest enne 1953. aastat. Aga nendegi kadumise (või kaotamise) põhjus on üsna selgelt aimatav. Elas ju Pant (1928–1976) suure osa oma teadlikust elust Eesti inimesele valulisel ajal, takerdudes ise ka ajuti nende valude vahele. Eks seetõttu käiski tema elu lõpuni ahistav n-ö kassi-hiire mäng “ustavate Ülodega” (KGB ametnike pilkav hüüdnimi rahvasuus).

Kui astud mikrofoniga kaamera ette, siis mõtle – iga algus on juhus, lõpp on seaduspärasus.

Ja kuidas saigi ideoloogia­asutustes (aga mida muud need raadio- ja telemaja tol ajal olid) töötavat endist Waffen-SS Eesti leegioni 20. diviisi sõdurit mitte jälitada. Suurt ei aidanud ka see, et sõja lõpul vangi langenuna Pant vabatahtlikult Punaarmeesse astus, sattudes (tõsi küll, usaldamatuse pärast) ehituspataljoni.

Pandis oli kõike

Seotud lood:

Eks kõige selle tõttu tajus ta, et kumbki n-ö pool teda elu lõpuni omaks ei võtnud. Valdo Pandi enda jaoks see ehk kõige tähtsam polnudki. Juba raamatu motos toob Ene Hion välja sellest olulisema, Pandi enda tsitaadi näol: “Jäävad ja pühad mõisted on maa, kus ma elan ja keel, mida kõnelen.”

Ene Hion, Valdo Pandi kauaaegne kolleeg, toob ligi 300-leheküljelises memuaarteoses meisterlikult esile tele- ja sulemehe karakteristika. Tsiteerin: “Temas oli midagi rüütellikku ja liigutavalt sentimentaalset, vahel oli ta sulaselge avantürist, vahel külmavereline arvestaja.” Aga kõik see ei takistanud üheksaklassilise haridusega mehel olla nii kooliõpetaja kui ka Eesti tuntuim telenägu ja raadiohääl, kahjuks küll ainult nõukogude ajal.

Raamatust saab selgelt aimu, millist “sügavkündi” Pant enesele kohustuseks võttis. Ja millise hinnaga. Kohv, alkohol, virgutustabletid ja kuni 60 sigaretti päevas. Sama kindlalt kui see mürgikoorem pingeid maandas, laastas see ka “sügavkündja” tervist, mis 1976. aastal lõplikult üles ütles.

Aga sellest hoolimata mahtus Pandi ellu sadu raadio- ja telesaateid, nende hulgas mammutsari – neli aastat, kolm kuud ja kaks päeva kestnud “Täna 25 aastat tagasi”. Ning loomulikult huumorit, tegelikult Pandile omast varjatud satiiri.

Satiir oli nõukogude ajal teadagi kahe otsaga asi. Pant ei peljanud kumbagi otsa. Ja sellekohaseid näiteid on Hioni raamat täis. Kas või meenutus Kohtla-Järve õpetajapõlvest, kus õpilane palus õpetaja Pandil oma kontrolltööle kolme. Ära on toodud õpetaja vastus: “Töö väärib hinnet neli, kuid vastu tulles soovile hindan kolmega.”


Või omaaegne lausa legendhuumoriks muutunud umbkultuurse pääslavalvuri narrimine. Et saate pääselehel pidi olema 10 nime, aga külalisi oli enamasti vähem, lisas Pant sinna aeg-ajalt ka lihtsalt tuntud persoone, nende hulgas Heinrich Himmler, Herman Göring, Alfred Rosenberg ..., mille peale valvas valvur kord imestust avaldas: “Teised tulid, aga see Himmler jääb miskipärast alati tulemata.” Ja terve maja itsitas.

Pant oli telemajas vaieldamatu arvamusliider. Mitte asjata ei kommenteerinud ekskolleegid raadiomajast Pandi minekut televisiooni: “Nüüd saab telemajast pandimaja.” Ei peljanud mees ka teisi tsiteerida. Kui rätsep tema ülikonda 30 päeva õmbles ja Pant nurisema läks, et jumal sai terve maailma kuue päevaga valmis, vastanud rätsep: “Aga te vaadake seda maailma... Ja nüüd vaadake minu õmmeldud ülikonda.”

Tsitaate jätkus tal kuhjaga, alates madame Pompadourilt (šampanja on ainus joovastav jook, mis jätab daamid kauniks) kuni Churchillini (olen alkoholilt saanud rohkem kui alkohol minult), sekka enda välja mõeldud enesepiitsutusi: Kunglasse on 100 sammu, tagasi 50 keha­pikkust; sai joodud nii palju viietärnist, et välja tuli ka konjak, ainult kolmetärnine.

Legend juba eluajal

Ei tahaks siin tema viinaveal, mida raamat hulganisti sisaldab, pikemalt peatuda. Teadagi oli Pandi fenomen muus. Sõnade “päevakaja”, “rameto”, “mälumäng” väljamõtlejana ei unustanud ta kunagi oma vastutust saatejuhina, seda enam et paberilt maha lugejat ei olnud temast iial. “Trükitud tekst ja suuline kõne – need on nagu tabel ja orel.” – “Eetris ei ole hukutavamat vaenlast kui ajalehelikkus...”. Sic! Oh kui neid hoiatusi ka praegu kuuldaks.

Allakirjutanu jaoks on Pandi üks suuremaid julgustükke siiski muu – 1969. aasta 9. märtsil kell 19 kommenteeris ta küllap esimese ja ainsa ajakirjanikuna otse-eetris tabuteemat – Tallinna pommitamist. Soovitan seda lehekülgedelt 218–224 hoolikalt lugeda, sest Hion on selle saatelõigu sõna-sõnalt raamatusse üle kandnud.

Kes ta siis oli, see eluajal legendiks muutunud mees, kelle saadete ajal tänavad tühjenesid ja kellele on Pikajärve mõisapargis mälestusmärkki püstitatud? Las igaüks loeb ja otsustab. Ega Hiongi anna selget vastust, lõpetab hoopis oma raamatu Valdo Pandist tsitaadiga küllap ta enese suust: “Kui astud mikrofoniga kaamera ette, siis mõtle – iga algus on juhus, lõpp on seadus- pärasus.”


Maalehel on ilmumas kõigile eestlastele oluline raamatusari “Eestile elatud elud”.
Raamatusarja saab tellida raamatud.maaleht.delfi.ee või osta iganädalast raamatut koos Maalehega erinevatest müügikohtadest.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare