2. päev Fääridel: üks väga vana maja, vestlusi vaaladest ja häda alkopoega

 (1)

Maaleht Fääridel 2. päev
Vaalaskeltetid muuseumis.Foto: Bianca Mikovitš

Teise päeva hommik leidis eest teotahtelise reisigrupi ja tähelepaneku, et kuigi ööbimiskoht nimetab end külalistemajaks, on see siiski õpilaskodu.

Külalistemaja-õpilaskodu on üsna populaarne ka mujalt tulnud matkajate hulgas, kes hommikusöögi ajal saarestiku kaarte lappavad, päevaks plaane teevad ning ühtlasi endale võileibu valmistavad ja kohvitünnidest termoseid täis kallavad.

Võib-olla on siin nii kombeks, sest keegi ei paista sellest numbrit tegevat.

Maailma vanim puitmaja

Meie grupp sõitis täna ringi Streymoy saarel, kus asub vana kohalik talu, mille ühte osa peetakse maailma vanimaks senini asustatud puitehitiseks. Kogu kompleks on olnud sama perekonna valduses juba läbi seitsmeteistkümne põlvkonna.

Nad elavad seal ise rõõmsalt sees, kuid osaliselt on maja muudetud muuseumiks, kus külastajad saavad ringi kõndida.

Kuna taluniku elu on raske ka Fääridel, kulub turistidelt saadud lisakopikas marjaks ära. Lisaks on talunikel mitusada lammast ja küllalt reipust, et uutele gruppidele oma elust-olust rääkida.

Käisime ka rahvusmuuseumis, mis osutus väga huvitavaks – näiteks ripuvad seal laes vaalaskeletid: grinda ehk see pilootvaal, keda siiani saartel süüakse ja tapjavaala oma samuti.

Muuseumi laes rippudes nägid nad välja nagu mõned ohtlikud lendavad dinosaurused.

Seotud lood:

Värske vaalaliha päevad

Grindade tapmise ja söömise pärast on fäärlased alailma muu maailmaga vastasseisus, kuid saartel on see sügavale juurdunud kultuuriosa, millest fäärlased ei kavatsegi loobuda.

Tegelikult saime kohalikelt teada, et neil päevil oli rannikul mitukümmend grindat kätte saadud ja lihaks tehtud. Uudis grindade kohta läks kohe piirkonnas laiali, kõik sõitsid troppi kohale, ummistasid kitsa ühesuunalise tee ja liiklus seisis mitu tundi.

Jaht pilootvaaladele käib aastaringselt ja kui keegi neid märkab, antakse sellest koheselt teada spetsiaalsele nõukogule, kes siis otsustab, kas selles konkreetses kohas võib jahti pidada ja kui, siis mitmele loomale. Aastas võtavad fäärlased pilootvaalade ligi miljoni suurusest populatsioonist toiduks mõni tuhat looma ning see arv on üha vähenenud.

Liha ei müüda, see jagatakse võrdselt laiali kohaliku kogukonna liikmetele.

Meie bussijuhiks olev naine laksutas selle jutu juures keelt ja ütles, et talle see liha väga meeldib ja tema lemmikretsept on esmalt liha pool tunnikest keeta, siis lisada rasva ja kartuleid, keeta veel pool tunnikest ja valmis ta ongi.

Thorshavnis pakub vaalaliha Marco Polo nime kandev restoran. Mõned reipamad käisid seda seal ka proovimas ja võrdlesid maitseelamust ulukiliha söömisega.

Mõned olid kadedad, et ise ei olnud proovima läinud, teised aga ütlesid, et ei kavatsegi sellist rooga süüa.

Varem tapeti ja töödeldi Fääridel ka suuri vaalu, kuid seda ei tehta enam aastaid. Säilinud on vaid üks vana vaalatöötlemisjaam, mis on ammu mahajäetud ning kuhu plaanitakse muuseumi.

Miks te kala ei suitsuta?

Täna jõudsime ka ühte väga kaunisse kohta, kui sõitsime Saksuni külas kõrgete kaljude vahel asuvasse koduloomuuseumi. Muuseumil pole viga ja see annab ka aimu, et põhjamaades on elu üsna ühesugune.

Üks suur vahe on: muuseumi juures olid tuulutuskojad ehk hõredate seintega majakesed, kus vinnutatakse kala ja liha. See on ka üks kõige tradistioonilisem säilitusviis sealkandis üldse.

„Miks te liha ja kala säilitamiseks ei suitsuta,“ uurisime kohalikelt vanameestelt, kellel oli aega turistidega pikemalt juttu ajada.

„See meeldiks meile küll,“ vastasid nemad. „Kui meil selleks ainult puid oleks!“

Jah, sellega on Eestis kasvanud inimesel raske harjuda küll, et puid sugugi pole. Ise need saarel ei kasva ja kui istutada, võib suur torm kergesti puhta töö teha.

Kohalikest meestest veel nii palju, et kui nad olid kannatlikult kõik meie küsimused ära vastanud, oli neil endal ka mõni, näiteks: miks me ometi Fääridele tulime, mis on kallis ja ebamugav reisisiht?

Sellest saime kohe pikemalt rääkida.

Päeva üks avastusi oli kohalik vangla, mis väärib eraldi lookest.

Lõpuks jõudsime vaatama ka Fossát, mis on kõrgeim kosk Fääridel oma 140 meetriga. Veidi hirm oli vaadata, kuidas grupp kaljukitsedena kohe kõrgustesse asub turnima, kuid õnneks said kõik õnnelikult ja tervelt oma vaatlusretkelt jälle tagasi ka.

Kodune viinavalmistamine

Paljud teed on Fääridel väga kitsad, eriti need, mis viivad väikestesse küladesse. Selleks, et liiklus toimiks, on üsna tihealt ehitatud väikeseid taskuid, kuhu üks auto sisse sõidab, kuni teine mööda saab. Selline süsteem toimib üsna ladusalt ja vaid üks välismaalane sattus segadusse, kui kitsal teel oma pisikese rendiautoga ootamatult suurel bussil vastas seisis.

Kuna saarel toodetakse mitut sorti kohalikku õlut, siis on tekkinud huvi mõned pudelid seda koju kaasa viia. Õnnetuseks on Fääridel väga range alkopoliitika ja õlut toidupoest ei saa, tuleb minna eripoodi, mis on avatud üsna vähe aega ning sulgeb varakult uksed.

Edaspidi võib asi leeveneda, sest hiljuti otsustati, et saartel lubatakse taas kangeid alkohole valmistada, mis oli siiani keelatud, et inimesi allakäigu eest hoida.

Küsimuse peale, kas inimesed siis ise ei oska kodus viina ajada, puhkes meie bussijuht naerma ja tunnistas, et seda tehakse üsna agaralt ning üks eriti tuntud viinavalmistamise koht on saar, kus oma piknikku pidasime.

Leppisime kokku, et selle kraami võivad fäärlased meie poolest ise ära juua ja homme saavad soovijad riigipoodi õlut ostma.

Telli nüüdsest veelgi mahukam ajakiri Maakodu ja võida eksootiline reis Malaisiasse ja Singapuri! Tellida saab siit

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare