3. päev Fääridel: mida pakub kohalik talunik bussitäiele külalistele?
Tegelikult on päris ime, et me pole siiani veel korralikult märjaks saanudki, kuid juba hommikul oli tunda, et õhk on muutunud kuidagi rõskemaks ja jahedamaks.
Seetõttu võtsid need, kel olemas, oma vihmakeebid kaasa ja sõit põhjasaartele algas.
Kolmandal päeval oli kuhajga ägedaid vaateid ning lisaks käisime väikeses külas, kus oli lootus näha lunne – need on naljakad ümarate vormidega linnud, kes lennates kiiresti tiibadega vehivad ja maandudes keha püstloodi keeravad.
Kehakuju meenutab natuke pisikest pingviini ... või siis papagoid.
Need naljakad linnud teevad rannakaljude juurde mätastesse urge, kus fäärlased neid vanal ajal toidulaua rikastamiseks ka osavalt püüdsid. Praegu pole see enam kuigi levinud, kuid mitte päris unustusse vajunud kunst – mitmemeetriste kahvadega haaratakse neid otse mätastelt.
Mere kohal kihutavaid lunne nägime küllaga, päris selget pilti sellest vahvast linnust õnnestus teha siiski vähestel.
Muu hulgas keerasime korra sisse kalatöötlemistehasesse, kus just omanik üle õue jalutas. Elevust tekitas see, et tema tehase aastane käive ületab Fääride eelarvet. Seetõttu ootasime põnevusega, kui saime teada, et kohe tehase lähedal on tema maja – see osutus üsna tagasihoidlikuks skandinaavialikuks ehituseks, mis ei vihjanud kuidagi sellele, et omanik on saarestiku rikkaim mees.
Maalehe grupi erina käisime vaatamas piimakarja lauta. Seal tekitas kenasti elevust vajadus endale kaitseriietus selga panna, mille peale läks tunduvalt enam aega, kui laudakülastusele endale. Tore oli see, et lõuna oli taluniku kodus, kus bussitäie turistide mahutamiseks olid käigus nii toolid kui diivan ja iga viimane kui köögipink.
Mahtusime ära, perenaine rääkis väga huvitavalt, kuidas karjapidamine sealkandis käib (sellest lubas Lii pikemalt kirjutada) ning lõpuks saime nende traditsioonilist talgusuppi, mis oli keedetud veisekoodist, lisatud lambaliha, frikadelle, porgandeid ja kapsast. Supi juurde käis ka pudel kohalikku õlut.
Lõuna taluniku juures meeldis meile väga, saime palju targemaks ja ka supp oli maitsev. Püüdsime talunikule rääkida, et ta võiks meile Eestisse külla tulla ja näha sellist pinnast, kust lehm läbi ei vaju nagu neil mättasel mäestikul, kuid tundub, et siinkandis nad väga mujale ei kipu.
Ringi sõites oleme imetlenud kohalikku liikluskultuuri, millega tuleb võõrastel kohaneda. Siin on kitsaid tunneleid, kus autod pääsevad üksteisest mööda vaid tänu möödasõidu taskutele. Kuigi eelissuund on märgitud, on kombeks, et väiksem auto annab taskus bussile teed ka siis, kui tal eesõigus on. Selline süsteem paistis väga hästi toimivat, keegi ei närvitsenud ega tuututanud ning oodati kannatlikult, kuni teine mööda sai.
Eestlastele on silma jäänud ka õige pisikesed kartulipõllukesed, kus jõuaks kartuli ka lõunavaheajal üles võtta. Miks need nii väikesed on, sellest on raske aru saada, sest kartulid paistavad hästi kasvavat.
Kuulsime ka, et aastas süüakse ära 50 000 lammast ning sellest isegi ei piisa ja lambaliha tuuakse veel mujalt juurdegi.
Kolmanda päeva õhtuks läks punt rahvast ka jalgpalli vaatama, sellest, kuidas läks, saab pikemalt teada eraldi loost.
Aga see õhtu oli esimene kord, kus õnnestus tõeliselt vihmast märjaks saada, mis käib tavalise Fääride juuli juurde – just selline see suvi siin on.
