4. päev Fääridel: vaalaliha, massturismi puudumise miinused ja erakordne Vestmanna



Maalehe 1. grupp Fääridel 4. päev
Foto: Bianca Mikovitš

Neljanda päeva hommikul olid kõik väga entusiastlikud, sest hea reisikorraldaja jättis hommiku vabaks. Mõned jalatsid olid küll eelmise päeva vihmasest jalgpallimatšist veel niisked, kuid enamik rahvast oli valmis juba üheksa paiku hommikul külalistemajast linna poole suunduma.

Vanade olijatena suundusime kindlal sammul külalistemaja ees olevasse bussipeatusse, kust käib linna tasuta punane buss ja sõitsime 9.03se bussiga pikema jututa minema.

Viimased poeskäigud olid ju ees.

Vaalaliha saab kalamehe käest

Kuna Fääridele pole massturism veel jõudnud, siis ühelt poolt on see tore, teisalt pole aga selliseid suveniiripoode ja putkasid, kus kuhjakestes ootaks kõiksugu kraam, mida ostavad ainult turistid.

Ka mitmed hubased kohvikud avatakse alles hilisel hommikul, õigupoolest ennelõunal.

Seetõttu oli lõpuks ehk natuke rohkem linnas jalutamist, kui algul plaaniti, kuid kuna ilm oli jällegi toredasti päikseline, sobis see kenasti.

Sadamas tuvastati kalamehed, kes müüsid värskeid, vinnutatud ja sügavkülmutatud mereande. Ja jah – ka grindat ehk vaala.

Seda pakuti kahel moel: rasvane osa ehk soolapekk ning tume, lausa süsimust liha. Kuidas see maitseb, saavad rääkida need, kes ostsid.

Mõnedel reisusellidel õnnestus vaalapraadi restoranis Marco Polo proovida ning osad kiitsid, teised ütlesid, et praad nagu ikka.

Seotud lood:

Uudis on see, et kohtasime Fääridel pikemalt peatuvaid eestlasi, kes olid ise vaalajahile peale sattunud ja selle juures olnud. Kui nad on nõus sel teemal pikemalt suhtlema, siis jagame muljed lugejatele muidugi kohe edasi.

Fääri saartel jahitakse pilootvaalu ehk grindasid ning selle jahi traditsiooni võib üsna hästi võrrelda meie seatapuga. Sedagi ei tehta ju lõbust ja tapahimust.

Ei siga ega sibulat

Siit edasi minnes – sigu neil saartel ei peeta. Kunagi prooviti, kuid sigade jaoks nappis toitu ja hoogu pole see siiani sisse saanud.

Viimasel päeval nägime paari pisemat tõugu mägiveist. Olemegi arutanud, kas neid ei saaks siin rohkem pidada, kuid võimalik, et neile ei meeldiks järskudel kaljudel turnida ning ka ninaesine võib napiks jääda.

Näiteks lehmade jaoks on siinne pinnas liiga pehme ja nad vajuvad mätastest läbi.

Mäed on küll kenasti rohetavad, kuid vett täis nagu svamm, sest sajab enamikul päevadest. Oleme näinud kartulipõllukesi, mille ääres kasvavad varsakabjad ja taimede järgi näib pinnas olevat üsna happeline.

Meie inimesed on imestanud, miks pole kuskil sibula- ja tillipeenraid. Võimalik, et imeõhukese huumusekihiga saarel pole fäärlased säärast aiapidamist enda jaoks avastanud. Muidugi on ka aastaringselt üsna jahe, kuid see-eest pole karme talvi ja kasvada saavad mõned taimed, mis Eestis külmale vastu ei peaks.

Kõige uhkemad linnukaljud

Ent viimase päeva vingeim vaatamisväärsus ootas ees. See oli sõit Vestmanna külasse ja sealt edasi laevareis Vestmannabjørgini linnukaljudele.

Laevuke viis meid otse väikeste lahesopikeste kõrvalt mööda kaljukoobastest ja ookeani ulatuvatest kaljuneemedest.

Neil kaljudel pesitsevad uskumatult suurel hulgal tirgud ja algid, samuti lunnid, kaljukajakad ja tormilinnud. Samuti on need karjamaadeks lammastele, kes äärmise osavusega kividel ringi turnivad, midagi seal söövad ja mingil imemoel otse järsakust alla ei saja.

Sealsetes linnukolooniates on fäärlased käinud juba vanast ajast linde toiduks püüdmas. Nägime vägagi järskudel kaljunukkidel kette ja trosse, mille otsas rippudes mehed linnujahti on pidanud.

Üht järsku kaljut kutsutakse Trollinaise Sõrmeks ning oli ehmatav kuulda, et eelmisel aastal ronisid mõned mehed selle tippu. Kuna tõus oli aegavõttev, pidid nad kaljul ööbima. Kuidas see täpselt võimalik oli, seda on raske ettegi kujutada ning võib vaid märkida, et ilmas ei paista olevat ühtegi sellist asja, mida keegi teha ei sooviks.

Meie põristasime oma laevukesega aga rõõmsalt (need, kelle oli vahepeal loksumisest paha hakanud, küll veidi vähem rõõmsalt) tagasi ning sõime sadamas üsna kallist (kuid maitsvat) kalasuppi. Samast sai osta ka mitmeid meeneid, mis olid veidi odavamad kui pealinnas. Näiteks suur pealetrükitud lunniga tass maksab pealinnas 130, Vestmanna sadamapoes aga 85 krooni.

Suur pikakarvaline lambanahk maksis pealinnas 1600 krooni, sadamas aga 1200 krooni. Kedagi küll seda ostmas ei nähtud, millest on isegi kahju. Oleks ju uhke ja päris sobiv marssida Eesti suvesse paksus lambanahas.

Õnneks on tunnel

Enne lennukile minekut jõudsime käia ära ka Kvívíki külas, mis on üks vanima asustusega külasid saarestikus ja kus on konserveeritud viikingi talu jäänused. Seal polnud palju vaadata ja talust eriti midagi muud aru ei saanud, kui et eeskülg avanes kraadipealt otse lõunasse ning üks ots näitas läände ja teine itta – selle kontrollisime kohapeal kompassiga üle.

Küla ise oli tore ja maaliline. Seal nägime ka üht meest, kes oma mätaskatusel niidukiga töötas. Järeldasime, et tegemist on vaesema mehega, kes ei jaksa lammast osta katust pügama.

Giid Askur Alas pakkus, et kuna lennujaam on nii väike, et sinna pole mõtet varakult kohale minna, jõuaksime sõita veel lähedalasuva kose juurde. Koski, mägesid ja lambaid pole kunagi liiga palju, seega olime selleks kohe valmis.

Vanal ajal poleks sõit nii kerge olnud, sest kosk asub teispool järsku mäge, millest nüüd on tunnel läbi kaevatud, et sealsed inimesed ka ikka ilma paadita liikuma saaksid.

Askur teadis rääkida, et kunagi pidi iga tõsisema ettevõtmise jaoks üle mäe turnima, regulaarselt tuli seda teha postimehel.

Kuid ka teistel, kel asja oli – kuna külas polnud kalmistut, siis tassiti ka kirstud üle mäe teisele poole, mis võis olla üsna ränk ettevõtmine.

Üks rahvasuus ringlev lugu räägib, et kord jäänud mehed kadunukest pikemalt mälestama ja juba tippu jõudes avastanud ehmatusega, et on kirstu ülepea maha jätnud...

Miniatuurne, kuid hubane lennujaam

Lennujaam on tõesti väike. Praegu käivad selle ees mingid ehitustööd ja koht näeb välja nagu ehitustanner. Keegi meie reisilistest ei osanud ka meenutada, et oleks elus varem saanud käsitsi väljakirjutatud pileti, ent Fääridel see just nii käib.

Võisime ka läbi suurte akende näha, kuidas uus eestlaste grupp maandus. Lennukile lükati tõkiskingad alla, trepp lasti välja ning inimesed marssisid risti üle lennuvälja otse samasse saali, kus meie lennulepääsu ootasime.

See oli vahva, nii saime uuele Maalehe grupile tere öelda ja näha, et seal on ees mitmeid vanast ajast tuttavaid ja sitkeid reisiselle.

Need read on kirjutatud juba lennukis. Kapten ütles just, et lendame praegu üle Norra ja kui ta Tallinnast eelmise grupiga lahkus, oli seal 18 kraadi sooja.

Tavaliselt, kui tullakse soojalt maalt ning piloot koduseid temperatuure teatab, käib lennukist ohe üle. Nüüd oli vaikus. Kui 18 siis 18.

Koju jõudes lisame veel üht-teist ning siis võib teatepulk rahulikult teisele Maalehe gurpile üle minna, kus on kaasas peatoimetaja Andres Eilart ja ajakirjanik Rein Raudvere.

Meil veel varuks videoklipp, kus kaks naist korraga ühte kampsunit koovad ning mõned tähelepanekud kohaliku elu kohta.

Aga sellest juba siis, kui oleme maandunud ning taas kodus.

Esialgu meie poolt Fääridele aitäh ja head aega ning suur tänu, et enamiku aja reisist meile oma päikselist poolt näitas!


Maalehel on ilmumas kõigile eestlastele oluline raamatusari “Eestile elatud elud”.
Raamatusarja saab tellida raamatud.maaleht.delfi.ee või osta iganädalast raamatut koos Maalehega erinevatest müügikohtadest.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare