Botaanikaaeda koguneb sama seltskond, kes meelsasti igal võimalusel seemneid, varsi ja käbisid kotti kogub. Nüüd on neil selleks eriti head võimalused.

Vähemate teadmistega inimene võib imetleda uhkeid vaateid ja majesteetlikke puid, teadlikumad kogunevad vahepeal üht või teist taime imetlema ja arutlema selle kasvuvõimaluste üle Eestis.

Botaanikaaias on tõuse ja laskumisi ning ronida saab tublisti. Selle teevad tasa ilusamate vaadetega kohtadesse pandud pingikesed, kus saab hinge tõmmata.

Puud on mandariinidest lookas, õisi ja muid vilju jääb vähe silma. Kahjuks ei märka keegi õigel ajal ka rosaariumi, kus peaks olema tuhat sorti roose. See peaks jääma tee kõrvale, kuid ilmselt pole praegu enam rooside jaoks parim aeg ja seetõttu jalutame sellest mingil viisil lihtsalt mööda.

Hiljem, kui vea avastame ja püüame lühemat teed naasta, ei luba seda teel seisev grusiin. „See tee on ainult autodele,“ seletab ta kindlameelselt mobiiliga rääkimise vahepeal.

Ka kiividest lookas oksa all istuv limonaadimüüja räägib vahetpidamata telefoniga. Eesti grupp lahkub lõpuks midagi ostmata ja imetleb kauneid vaateid edasi.

Edasi suundub seltskond vaatama teeistandust. Gruusia on põhjapoolseim maa, kus teepõõsaid kasvatatakse. Kahjuks hävisid nõukogude aja lõpul istandused täiesti. Nüüd küll üht-teist tehakse, kuid toodang on väga väike.

Sellega seoses tekib mitmeid küsimusi.

Nimelt müüakse Batumi turul erinevaid teesorte suisa kartulikottidega.

„Kust sa selle tee said,“ pärin ühel müüjalt.

„Oh, mu isa teeb seda ise kodus,“ vastab ta.

Küsimusele, kust isa teelehti saab, vastab müüja põigeldes midagi sellist, et need kasvavad tal suvilas.

Ilmselt on suvilas teepõõsaid veel paljudel teistel, sest turg on kodust musta ja rohelist teed täis. Kilo maksab kuskil viie euro kanti ning küllap lõplik test saabub kodus, kui tee kannu saab.

Batumi keskturg on tore koht. Seal on külluslikult kõike, mis kasvab maa sees ja maa peal.

Müüjad on toppinud autod kodus kraami täis ja müüvad otse pagasnikust või salongist erinevaid vilju.

Nad tunnevad rõõmsalt huvi, kust turistid on ning ükski neist ei oska esimese asjana pakkuda Eestit.

„Meie poeg teenis Lätis, Riias ma olen käinud,“ räägib meile turult naasev tädi. „Ilus ja tore koht! Inimesed olid samuti toredad! Kahju, et toit nii vilets oli, ma teen ise kodus ka paremini süüa, kui neil seal restoranis pakuti!“

„Te tervitage seal Eestis kõiki ja teinekord tulge kauemaks,“ kuuleme ikka ja jälle.

Ühed mehed tõstavad jalamaid klaasi koduse puskariga, teised on valmis eestlastele odavamalt virsikuid müüma.

Ent mis seal rääkida, asjad on meie mõistes niigi taskukohased. Neid on palju ja igaüks tahab müüa.

Innuka naise survel ostan isegi pundi rohelisi ümaraid hapukaid vilju, mis tema kinnitusel on suurepärane ravim, aitab astma vastu ja ravib südant. Kuna kotitäis maksab alla euro, siis ma eriti vastu ei puikle ka.
Teised reisulised sõidavad samal ajal gondlitega üle linna ja käivad Musta merd proovimas.

Kuna taevas peab vett kuidagimoodi kinni, käiakse mõnusalt linnas ringi ning mõned mehed teevad ka väikese eksirännaku. Õnneks leiavad nad tee hotelli hetk enne seda, kui naised väga vihaseks saavad.

Järgmiseks, reisi viimaseks päevaks on oodata korralikku rannalõvide ilma, edasiseks aga peamiselt vihma ja tugevat vihma. Saame näha, kas ennustused peavad paika ja näeme enne jahedasse Eestisse pöördumist tõesti veel ära 28 soojakraadi!