Meie giid Serafina on neljakümendates aastates kaunis naine. Tema  lapsepõlv möödus kalurikülas, kus elektri asemel andsid taredes valgust vaalarasvalambid. "Need ajasid välja jubedat haisu ja tahma, ninasöörmed olid kogu aeg mustad," kirjeldab Serafina aega, mil suurel osal saarest elekter puudus.

Tema ema oli pühendunud perekonnale ja majapidamisele, tööl ta ei käinud. Peres kasvas seitse last. Serafina on pidanud oma elu jagama töö ja kodu vahel, tema kolm last on aga juba tüüpilised noored eurooplased.

Televiisoreid Serafina lapsepõlves polnud, selle asemel loeti palju. Ja lugemisharjumus on tollastel lastel praeguseni alles. "Ma vaatan televiisorit väga vähe, filme käin vaatamas paar korda kuus kinos. Vaba aja veedan raamatutega," räägib naine. Tema lapsed on aga samasugused telekafännid nagu nende eakaaslased Eestis, raamatutega nad suurt sõprust ei pea.

Autosid oli saartel veerand sajandit tagasi nii vähe, et see külaelanik, kes esimesena mööda teed sõitvat autot nägi, oli terve päeva teistest õnnelikum.

Traditsioone austatakse kohati küll väga hoolega, aga ka muutusi ei peljata. Kui kakskümmend aastat tagasi pidi tütarlaps noormehele, kes teda välja kutsus, esimesel korral vastama ei, teisel korral võib-olla ja alles kolmandal jah, siis nüüd on tüdrukud jämeda otsa enda kätte haaranud. Ning poisid ei pea sugugi vajalikuks ei-võib-olla-jah mängu mängida. Kui ikka plika meeldib, minnakse temaga aega veetma esimese kutse peale. Restoranis või kinos käies maksab tütarlaps alati pool arvest, vanasti poleks see kõne allagi tulnud.

Kui aga suhe juba abielusadama poole tüürib, siis on ikkagi mees see, kes romantilise õhtu korraldab ja neiule ettepaneku teeb. Kui jah sõna on öeldud, tuleb väimehekandidaadil tütarlapse naimiseks ka tolle isalt luba küsida.

Lisaks käepalumisele on veelgi ameteid ja ülesandeid, mis eeldatakse kuuluvat meestele. Kui naine on õppinud ehitusinseneriks, siis ta ei kola mööda ehitsplatsi ringi, vaid teeb kontoris paberitööd. Ettekandjad ja teenindajad kohvikutes-restoranides on enamasti mehed.

"Minu giidiks saamise tee oli pikka ja vaevaline," räägib Serafina. "Ema tahtis algul, et ma hakkaks nunnaks. Ütlesin ei. Siis leidis ta, et meditsiiniõde oleks sobiv. Mulle ei sobinud. Läksin hoopis ülikooli portugali ja inglise keelt õppima. Ülikool oli emale natuke vastukarva, aga ta leppis. Töötasin aasta õpetajana ja läksin siis edasi turismindust tudeerima. Ema oli veendunud, et giidi ametit pidades ma mehele ei saa. Ja tegelikult oligi tal mõneti õigus. Kõik kohalikud peikad kadusid kohe, kui ma ametisse asusin. Minu abikaasa on pärit naabersaarelt ja üles kasvanud emamaal. Temal on ametitest, mida naistel sobib pidada, liberaalsem arusaam." Nüüd on suguvõsas alaliseks arutlusteemaks aga see, miks neil ainult kolm last on.

Kuigi saar on väike, on peres kasvavate laste arvus siiski küllalt suuri erinevusi. Linnades on peredes 1-2 last, sisemaa külades enamasti kolm, kalurikülades aga endiselt viis ja rohkem. Eestlase silmale on siinsed lapsed äärmiselt rahulikud ja rõõmsameelsed. Suvelõpufestivali üritustel oli kella 22-23 ajal vanematega koos väljas väga palju lapsi, paariaastastest teismelisteni. Mitte kordagi pole me kohanud nutvat last ega temaga pahandavat ema.

Omapärane lähenemine on assorlastel lesestaatusele. Kui naine jääb leseks, eeldatakse, et ta ei abiellu enam kunagi ning kannab kuni surmani musta värvi riideid, aluspesu kaasa arvatud. Lisaks sellele, et oma leina näitab naine neid riided kandes, peab ta seda demonstreerima ka pesupäevadel - kõik musta värvi riided riputatakse nöörile kuivama niisugusesse kohta, kust naabrid ja möödujad neid silmata võivad.

Kui mees lesestub, oodatakse, et ta leinaks oma kadunud kaasat kuus kuud ja siis kiiresti uue leiaks. Sest mees ei saa ju ometi üksi elada! Kindlad leinaajad on olemas sugulaste, sõprade ja naabrite tarvis. Kui näiteks hea naaber sureb, tuleb musta värvi rõivaid kanda nädalajagu päevi. 

Kolm põlvkonda on siinsetel saartel viimasel poolsajandil elanud nii erinevat elu kui üldse võimalik, kuid nad ei tee sellest suurt numbrit. Vanaemad on Assooridel aga lausa kullatükid. Nad võtavad muutusi rahuga ega arva, et noorus on hukas ja allakäinud selle pärast, et nende elulaad on varasemast nii erinev.