Bussijuhtide mustkunst Korful
Saime omal bussil neid käänakuid ning mustkunsti tunda, kui suundusime kirjanike Larence ja Gerald Durrelli maja juurde. Durrelle endid seal küll paraku enam pole, küll on aga söögikoht, kus tuntud inimeste mälestust vägeva lõunaga pühaks pidada.
Enne nimetatud söögikohta tuleb aga bussijuhtidel oma oskusi näidata.
Esmalt vasakpööre. Jalgrattaga pöörad lupsti, autoga ilma suurema vaevata, aga vot suure bussiga…
Meistrid on need mehed, uskuge meid. Vaevalt oli poole bussi rahvas jõudnud oma hääle ja pilgu Kõigekõrgema poole tõsta ja elu silme eest läbi lasta, kui bussi parempoolne esiratas oli järsaku kohal juba õnneliku kaare teinud ning teekond võis jätkuda.
Jätkasime lõbusalt kuni teeristini, kus meid ootas abivalmis kreeklane. Kreeklased, muide, on väga abivalmis rahvas. Umbes tuhat korda abivalmimad teed näitama kui meie neid abirahaga toetama.
Üks selle abivalmi rahva poegadest ütleski, et varsti tuleb väga raske nurk, pidades silmas teekäänakut.
Oligi raske. Bussi parempoolne peegel krabises puus, mida kaunistasid veel rohelised mandariinitaolised viljad. Botaanik oleks liiki ja sorti täpsustanud, enamik bussilisi võis aga vaid oma silmaga näha, et viljad polnud veel päris valmis. Peegel tuuseldas puud mehiselt (eestlane oleks oma õunapuu sasija tarvis juba ammu politsei kutsunud), aga rohelised kerad püsisid vapralt. ´
Ning juhid olid sama vaprad. Buss puges raskest nurgast läbi nagu tuline nuga võist. Kribinad ja kriuksumised bussi välisküljel välja arvata — muidu aga väljuti võitlusest Kreeka külaarhitektuuriga vapralt ning auga.
Järgnes teadagi mis — tutvumine kohaliku toiduvalikuga. On, mida meenutada.
Albumivaatesse, kust saab vaadata kõiki 2. reisigrupi pilte, saad SIIT.
