Eestlane on tohutu aiandushuviline

Eestlast, teatavasti, ei takista vallid ega kraav, kui ta tahab tutvuda tundmatute lõunamaiste puuviljadega. Näiteks toimub parajasti meeldiv linnamatk, giid Ervin sädeleb tavalisel ehk oma tavatult kõrgel kõrgusel, kui äkki kostab mootorsae undamine.

Jõuame lähemale ning näeme, et üks puu on oma maised vaevad lõpetanud ning murdunud, ülejäänuga toimetab aga saemees. Kuid viljad on veel võtmata!

Üks-kaks-kolm on eestlane, nüüd juba ammu rohkem korilane kui kütt, puu juures, juba on vili ta peos, taskus, kotis, juba käib arutelu vilja ja puu nime üle, juba teab keegi paremini, juba lükkab keegi eelmise arvamuse resoluutselt ümber.

Seekorne osutus kreeka pähliks, kuigi vili lõhnas nagu Muuga masuudipuul.

Või siis teine juhtum. Käis parajasti Albaania viinamarjajookide maitsmine, üks maitsvam kui teine, juba hakkas raki ehk kange naps servapidi pähegi, kui tähelepanu köitis huvitavate viljadega puu veinitehase õuel. Kõrgel olid need viljad, piisavalt kõrgel, et neile negatiivne hinnang anda.

Aga gravitatsioonijõud on selline, mis toob vilja lõpuks ka kõige kõrgemalt puult alla maa peale. Maas lebasidki rohelised kerad, andku asjatundja võhikule andeks. Küll mitte sellelt puult, vaid kaks korrust allpool asunult. Lõhnas hästi ja juba oli esimene suus. Ai sa mait, aina hüva!

No lausa virsik kohe! Vist ei olnud siiski virsik, asjatundjad määrasid selle aprikoosiks. Aga hea oli ikkagi!

Albumivaatesse, kust saab vaadata kõiki 2. reisigrupi pilte, saad SIIT.