Kõik aga ei läinud sugugi nii libedalt. Tõsi, lehmad jaotati lustlikult nn õigusjärgsete omanike vahel ära, maaga läks aga tunduvalt rohkem aega ning tõenäoselt läheb veelgi. Väidetakse, et kellegi kuri käsi on isegi kunagisi omandidokumente hävitanud.

No mida siis teha, kui lehm on, aga maad, olgu või karjamaad, pole. Eks lihakombinaat aita. Nii suudeti aastatel 1990 – 1995 kahandada lehmade arvu 617 000-lt 354 000ni.

Nendest lehmadest, kes praeguseks alles jäänud, kuulub suurem osa nn üksiklehmapidajatele. No see tähendabki, et peetakse üks-kaks lehma.
Jah, lehmakarju on Bulgaarias ka, aga need ei ulatu kusagil üle 30ne, kui uskuda pilti, mis teede ääres avaneb. Et karju hoiavad karjused, võib oletada, et needki karjad ei kuulu ühele omanikule.

Ühesõnaga, oli karjakasvatus, nüüd on lehmapidamine, mille üle pole ka märgatavat kontrolli. Aga ega selle ühe-kahe lehma piimaga eriti turule ka tule.

Põldu peetakse seevastu usinalt. Eriti jäävad oma praeguses küpsusastmes silma päevalillepõllud.
Päevalillepõld, mis ootab koristamist