Enne seda oli lennuk toonud sadakond eestlast ladusalt Tallinnast vihma käest Fääridele, kus paistis päike, lambad määgisid meie silmale harjumatul metsata maastikul ning inimesed paistavad elavat rühmiti koos. Ikka nii, et grupp maju ja siis tükk tühja lagedat.

Põhjuseks ühelt poolt see, et tormidele avatud saartel on üldse keeruline häid elamiskohti leida ja teiseks poleks saanud siin väga omaette hoides ellu jäädagi. Vastu peab siis, kui kogukond kokku hoiab.

Esimeseks päevaks oli planeeritud väike tiir pealinnas Thorshavnis ning väljasõit 4km eemal asuvale Nólsoy saarele. See on üsna suur saar, kuid inimesed elavad väikese grupikesena sadama juures ning ülejäänud saar kuulub tormilindudele.

Ainsad lagedad ja lauged maalapid on antud jalgpalliväljakute jaoks, sest see mäng on Fääridel üldse väga populaarne.

Väikeses asulas jalutades võis näha, et seal, kus võimalik, püütakse oma tarbeks aiavilja kasvatada ning kartul on kõikjal aedades väga lopsakas ning pisut juba õitseb. Ka rabarber tundub populaarne, kuid on Eestis kasvavate uhkete suurelehelistega võrreldes üsna kidur.

Üldisemalt väga suurt köögivilja kasvatamist Fääridel ei ole, selleks pole piisavalt sobivat pinnast. Toidust suudetakse suuremas osas katta turu vajadus lambaliha osas, kõike ülejäänut tuleb lisaks sisse tuua ka siis, kui seda saartel kasvab.

Viimane uudis on see, et kuna ka naisi on Fääridel vähevõitu, siis tuuakse ka neid sisse – viimasel ajal on saartele abiellunud ligi 300 filipiinlannat. Vähemalt üks neist oli ka kohalikus suures marketis tööd saanud.

Nólsoy saar on asukohalt nagu meil Naissaar, võimalustelt jääb sellest siiski kaugele – saar asub otse pealinna külje all ning selle on avastanud noored pered. Majad on seal pealinnaga võrreldes odavamad, laevaga saab igal hommikul 20 minutiga tööle ja õhtul koju ning nii saab elada maal, tööl käia aga kohalikus suurimas linnas.

Nólsoy saarele tõi kõvasti kuulsust mees nimega Ove Joensen, kes 1986. aastal sealt üksi aerupaadiga Taani poole teele asus ning peale 1700 km läbimist Kopenhaagenisse jõudis. Selle sündmuse auks on stardipaika isegi mälestuskivi paigaldatud.

Laiemalt ringi vaadates võib märgata, et fäärlased võtavad muruniitmist eestlastest rahulikumalt, kuid ega see siinsel väheviljakal pinnasel väga suure hooga kasva ka. Üsna palju näeb õuedes mängimas lapsi, kes näivad tundvat suurt rõõmu vanadest headest kulli- ja peitusemängudest ja üleüldisest aedadel kõõlumisest ja turnimisest.

Majadel on väga moes mätaskatused, millega on kaetud ka uued ja moodsad elumajad. Roheliste mägede taustal on need väga kenad.

Ent algusesse tagasi. Mida me siis pikniku tarbeks poest saime?

Fääri keeles innukalt selgitusi jagavatest noorikutest oli veidi keeruline aru saada, kuid nende abiga jäime lambasalaami ja lambarulaadi juurde. Kätte näidati ka ainus kohalik juust (polnud viga) ning kohalikul meetodil tuule käes vinnutatud tursa leidsime täitsa ise.

Sellele kalale ei panda soola ega midagi, tõmmatakse ta õhurikkasse kohta rippuma ja tuul peaks siis ookeanilt parasjagu soola tooma.

Kuivamise ajal ei tohi olla ilm liiga kuum ega ka liiga külm.

Kala tundus magedavõitu ja erilist maitset ei olnud, küll aga lõhnas see, mis järgi jäi nii vängelt kalaturu moodi, et kott tuli toast välja tõsta ja ühte kõrvalisse kappi panna (peamine on seda nüüd mitte sinna unustada!).

Tänane kõige suuremat elevust toonud avastus tuleb aga sootuks ootamatust kandist. Nimelt selgus, et neljapäeval mängib vutiklubi Nõmme Kalju otsustavas Euroopa liiga esimese ringi korduskohtumises siinsamas Fääride B36 Tórshavniga.

Oleme kõik väga erutatud! Nägime juba Facebookist, et vutipoisid on kohal ning jõudnud samu vaateid pildistada, mis meiegi. Mängu kavatsevad minna vaatama ka need, kes pole kunagi ühelgi jalkamatšil käinud.

Vaatame, kas saame õhu staadionil värisema!