Esimesel päeval lambasaartel lambaid ei näinud
Maailmas pole vist teist sellist parasvöötmes asuvat paika, kus oleksid vaid inimtühjad rohelised mäed ning väikesed erksavärvilised külad mere ääres. Tõepoolest erksavärvilised, kuna maju ning katuseid on valgest mustani ja kõik muud värvid vahepeal.
Eriti värviline ja nunnu oli selles osas paarikümne ruutkilomeetri suuruse Nolsoy saare ainus küla sadama ümber: erksavärvilised majad roheliste mägede taustal, ilus valge puukirik küla keskel kõrgumas.
Lambad on peremehed
Lambasaarteks esimese päeva muljete põhjal Fääre nimetada ei julgeks. Lambaid mäenõlvadel küll kohtas, aga vaid paari-kolme kaupa.
Kui meie lammastel on krussiline kasukas, siis Fääridel on mustad ja valged pika sileda villakiuga lambad. Niidetud neid sel aastal küll veel ei olnud, aga maksimaalselt kümme plusskraadi koos vihma ja tuulega ei anna selleks ka erilist põhjust. Ilmselt mingil ajal neid siiski pügatakse, kuna nii pealinna Torshavni kui Nolsoy kauplustes oli näha villaseid kampsuneid, pontšosid jms.
Seda, et kuulsa telelamba Shauni juured Fääridele ulatuvad, tuleb siiski uskuda, kuna lammas on Fääridel äss. Aegajalt jalutab ta sõiduteel, turismibussi aukartlikult pidurdama sundides. Enamasti piiratakse lammaste teelepääsu siiski umbes meetrikõrguse võrkaiaga. Samas elumajade juurde pääsemine piiratud ei ole. Nii otsustaski üks asjalik must lammas mingil hetkel koju – see tähendab vastvalminud rootsipunasesse elumajja minna. Mõeldud-tehtud: lammas pani maja poole jooksu, vaatas aknast sisse ning kui selgus,et ust talle ei avatudki, tegi kärmelt paar tiiru ümber maja.
Omanikud lahkuvad, maa jääb
Üks põhjus, miks lambaid vähemalt pealinna ümbruses vähe on, olevat maaprobleem. Nii selgitas meile üks Maalehe reisigrupi mees.
Nimelt pole Fääri saartel peale kalastamise ja teeninduse just palju tööd ning nii on palju inimesi sealt lahkunud. Maaomand aga on Fääridel väga vana ning maa kuulub põlvkondade kaupa samadele peredele. Kui suurmaaomaniku pere järglane Fääridelt lahkub, jääb maa talle enamasti alles. Väidetavalt küsivat nad maa eest nii kõrget hinda, et saarele jäänud talumehed seda maksta ei soovi. Samas ei tohi nad ju võõra omaniku maad ka oma lammaste karjatamiseks kasutada (kuigi siinset hõredat asustus ja tühje mäenõlvu nähes tekkib nõukaajast pärit inimese rikutud mõtteviisi näitav küsimus – kes seda ikka kontrollib?).
