Ja inimesed on neil kaljudel vastu pidanud!
Äratuskella helina peale kangutan silmad lahti. Seierid näitavad teist öötundi, kui ennast voodist välja ajan. Vaja on jõuda kella kolmese Tartu–Tallinna bussi peale, kuna Ahvenamaa reisi algusaeg on pandud eelkõige tallinlastele sobiv.
Kui Tartu on poole kolme ajal öösel valgustatud ja peolt tulevad tudengid miilustavad pargipinkidel, siis Tallinn tundub veerand kuue ajal hommikul täiesti pime ja välja surnud. Valgust annavad vaid fooride kollaselt vilkuvad tuled ja tänavareklaamid.
Sadamas jagab Germalo giid reisiseltskonnale laevapiletid. Laevaga tuleb sõita aga veel ja veel. Pole ka ime, kuna Ahvenamaa näol on tegu väidetavalt 6500 saarest koosneva saarestikuga.
Tuul viib juuksed
Vaatamata silmipimestavale päikesele, puhub Kökari saarel vinge tuul, tahtes juuksed peast viia.
Ümberringi laiuvad vaid kaljud ja sinna peale kogunenud õhukeses mullakihis kasvavad äbarikud puud ning kõrrelised.
Kuidas inimesed küll sellistes karmides oludes aastasadu elanud, on raske ettegi kujutada. Praegune heaolu on ju hoopis midagi muud: teed on kaetud laudsileda asfaldiga, saarelt saarele viivad sillad või teepikendused ehk praamid; välja on ehitatud ühisveevärk ja kanalisatsioon; Rootsi punaseks võõbatud hooned oma valgete akna- ja uksepiitadega näevad välja nagu nukumajad; igas Ahvenamaa 16 vallast on vanadekodu ning tervisekeskus; igas külas tegutseb pangakontor või kaks. Minevik ja tänapäev on nagu öö ja päev.
Ilma trotsides uudistame Kökari saarel kohalikku kirikut, frantsiskaanide kabeli varemeid ja surnuaeda. Edasi tuleb põhku pugeda, sest järgmisel päeval ootab paadisõit Armastuse saarele.
Hommikul selgub, et tuul pole öö jooksul vaibunud ja ohtlikkuse tõttu jääb paadisõit ära. Jääb üle uskuda eelmise reisiseltskonna muljeid ning tunda kadedust, et nendele oli meri lahkem.
Mehed tulid reisile naisteta
Külastame kohalikku muuseumi, mida peab tragi vanaproua, kes mäletab veel Teise maailmasõja eelset aega.
Kökari on selle ajaga võrreldes kõvasti muutunud. Kui toona andis peamise sissetuleku kalapüük, siis nüüd on kala nii väheks jäänud, et saarel ei pea enam keegi kalamehe ametit. Kala õnnestub heal juhul vaid oma toidulauale saada ja siingi on valik niru. Näiteks vanasti tavapärast ahvenat on kohalik proua saanud tänavu suvel vaid ühe korra maitsta.
Meie reisiseltskonnas on ühel mehel kokkupandav spinning kaasas, kuid tugeva tuule tõttu ta õngitsema ei läinud. Ja nagu nüüd selgub, polekski olnud mõtet. Küll aga kruvib Ennu Sepp spinningu mitmel korral kokku ja õngitseb järgnevatel päevadel nii hommikul, õhtul kui ka lõuna ajal. Ette ruttavalt olgu öeldud, et tulemusteta.
“Kuufaas ja tähtede seis, mis on kala jaoks oluline, ei olnud see,” võtab ta asja hiljem
kokku.
Ennu Sepp on üks tervest hulgast meestest, kes on Ahvenamaa reisile tulles naise koju jätnud. “Naised käisid siin kaks aastat tagasi ja kiitsid väga, me tulime nüüd Arvoga,” räägib ta ka Räpina lähistel elava Arvo Sulego kohta.
Nad on juba vanad kalad — Arvole on see neljas Maalehe reis, talle vaatab seltskonnast vastu mitmeid vanu tuttavaid.
“Naised käivad isekeskis reisimas,” selgitab Sulengo. “Meil on kodus 15 lehma, kes vajavad lüpsmist, seetõttu ei saa me koos käia.”
Ka Alo Hütt Tallinnast tuli looma pärast üksi — abikaasa jäi suure koeraga koduhoidjaks. “Naine käis Maakoduga Taanis,” räägib mees. “Mina vaatasin tema reisipilte ja eks nüüd vaatab tema minu omi.”
Mitmed kaasata reisil olnud mehed said aga sõidu loosiga. Ahvenamaa teises reisigrupis oli ju 20 Maalehe lugejat, kes said reisi auhinnaks.
Saab nii seeni kui massaaži
Eckerö lähistel asuvasse ööbimiskohta jõudes haarab Maalehe fotograaf Ingmar Muusikus esimese asjana noa ja kopsiku ning tormab metsa.
Seda kuuldes tabab seenelemineku kihk ka peatoimetaja Aivar Viidikut, kes järgneb Muusikusele sarnase varustusega. Veerand tunni pärast saabub Viidik laialt naeratades kuhja kukeseente ja hiigelpuravikuga.
Põlvini märgade jalgadega fotograaf jõuab tagasi pool tundi hiljem, saagiks paar puravikku ja kuuseriisikat. Viidiku uhket saaki nähes lähevad ta silmad suureks nagu tõllarattad.
Kämpingu lahke peremees laenab seente praadimiseks õli. Teeme ühiselt kindlaks, et Ahvenamaa kukeseened maitsevad sama head kui eestimaised.
Peremees on sauna kuumaks kütnud. Võtame leili ja ujume sooja mereveega täidetud basseinis.
Kämpingus tuleb kraanist seevastu vaid jääkülma vett. Peatoimetaja on aga karastunud sell ja käib rahumeeli jäise duši all.
Hommikul selgub, et meie seltskonna jahimehed olid kämpinguomanikuga vennastunud ja teada saanud, et ka Thor on kirglik jahimees.
Kuna Ahvenamaal on võimalik lasta ainult kitsi ja põtru (pole ei hunte, karusid ega ka metssigu), on mees käinud mitmel korral Eestis muid metsaelukaid kõmmutamas. Nüüd lepiti eestlastest jahimeestega kokku, et talvel tuleb Thor Tõrva kanti metsseajahile — seal pidigi käima palju jahituriste Rootsist ja ka Soomest.
Mullu seal üle kümne metsanotsu maha kõmmutanud Üllar Mölder kinnitab, et neil sigu jagub. “Eelmisel aastal ei saanud ma ühtegi hernest oma nelja hektari pealt,” räägib põldu hariv reisisell. “Suvel söövad nad kõike peale odra. Talvel aga kõike.”
Kitsedel tihti sarv soe
Hea aga, et Ahvenamaal kitsigi on. Polnud ju paarsada aastat pärast seda, kui venelased Ahvenamaa jõuga vallutasid, seal ühtegi kitse, kuna kohalikud elanikud lasksid nad kõik maha, et loomi võõrvägedele mitte toidupooliseks jätta. Viiskümmend aastat tagasi toodi mandrilt aga uued loomad ning taasasutati kitsede ja põtrade populatsioon.
Nüüd on kitsi nii palju, et bussiga sõites jäävad nad alatihti vaatevälja. Tjudös kohalikus veinitalus käies kuuleme, et õuntest veini jaoks mahla valmistamisel üle jääv purustatud õunamass viiakse metsa alla, kus kitsed käärima läinud kraamiga maiustavad. Nii pidigi sealkandis väikse promilliga neljajalgseid ringi kepsutamas nägema
Et kallis riist viga ei saaks
Juhtub ka üks kolenaljakas lugu. Ahvenamaa kõrgeima mäe Geta otsas kõrguvast vaatetornist avanevast hunnitust panoraamvaatest lummatuna unustab Maalehe fotograaf Ingmar Muusikus objektiivi vahetades selle vaatetorni.
Asi tuleb välja alles pool tundi hiljem bussis asju pakkides.
“Esimene mõte oli, et see ei saa ju kadunud olla,” räägib Muusikus hiljem. “Teine mõte oli, et kas tõesti on kadunud ja kuhu see võis kaduda.”
Seejärel tuli meelde, et ainuke objektiivi kaotamise koht võib olla vaatetorn…
Fotograaf tahab kohe vaatetorni objektiivi järele spurtida, kuid bussi tagumisest osast kostuvad vihjed, et puudu olevat kaadervärki on märgatud ja tornis seda enam ei ole. See, kas kallis riist on ikka kindlalt bussis ja kelle käes, jääb esialgu selgusetuks.
Fotograaf elab vapralt üle objektiivi kadumise ehmatuse ja asub läbirääkimistesse.
Kogu loost vaid tuld võtvad mehed hakkavad kohe nuputama tingimusi, mille puhul ta objektiivi tagasi saab. Kogu bussi värisema panevate naerupahvakate saatel tõusevad panused järgmise Maalehe reisi peale, mis viib Assooridele.
Mõned teevad lausa ettepaneku, et objektiivi võiks vahetada kahe inimese reisi vastu, et saaks naise ka kaasa võtta.
Pingeline olukord laheneb pärast ööbimiskohta jõudmist. Iisakust pärit Peedu Talviste, tema see leidja ongi, annab objektiivi fotograafile üle, öeldes, et seda oligi igavesti raske tassida, lisaks pidi ju hoolega jälgima, et kallis riist viga ei saaks.
“Märkasime vaatetornis, et fotograaf oli objektiivi sinna unustanud ja arutasime meestega, et võtame selle oma hoolde,” räägib Talviste hiljem. “Kõndisime fotograafi kannul ja ootasime, millal ta kadumise avastab, aga ta avastas selle alles tükk aega hiljem bussis.”
Järgnevatel päevadel on Peedu tehtud mees ja järgmine Maalehe reis pidevalt kõneaineks.
Viie päevaga 18 veetõket
Viiendal reisipäeval võtame suuna taas mandri poole. Ilm oli suviselt soe ja päikesepaisteline ning vinge tuul kadunud.
Oligi aeg, sest mõned inimesed räägivad, et laevasõit lainetaval merel tekitas hiljem ka kindlal maal tunde, et maa kõigub.
Reisi jooksul saab kõvasti laevaga sõita, tuli ju 18 korda ületada veetõke, kui Helsingi ja Tallinna vahe ka sisse arvestada.
Õhtul maabume pimedas Tallinnas, nii et koos pundi lõunaeestlastega jõuame viimasele Tartu bussile, et pool kaks öösel Taaralinna jõuda.
