Ära valgus ikka hulk albaanlasi. Ega see Kreekagi toona väga rikas riik olnud, aga võrreldes vaese naabriga oldi ikka oma elu peremehed. Samas, kreeklane laenu ei võta, riik võtab tema eest. Enne liiga palju, nüüd nii palju, kui antakse.

Hea elu nägi välja nii, et kreeklane oli peremees, albaanlane korjas aias mandariine.

Osa albaanlasi jäi aga ikka kodumaale ka. Ning väiksem osa neist otsustas maju ehitama hakata. Kusjuures ilma projekti ja kooskõlastuseta, väidavad teadjamad.

Riik, kes seda tegevust ju otse ja avalikult sallida ei võinud, tuli kohale ning tõmbas paar maja ehmatuseks maha. Majad on muide maas tänapäevani, ilmselt ainulaadne turismiatraktsioon maailmas.

Siis aga saatsid ehitamishuvilised albaanlased riigi puu taha ja lõid õige ehitusbuumi lahti. Iga mees oli oma saatuse sepp ja oma kodu või hotelli rajaja. Rannad, mida varem trampis relvastatud sõduri saapakand, saavad nüüd tunda suvitajate siidpehmet tallanahka.

Nii sünnib Albaanias kaosest kord ja omaalgatusest kapitalism. Poes pole kaupadel hindu juures ja sinu kui naiivse välismaalase käest võib küsida mis raha iganes. Kohvikus nimega Paradiis küsiti näiteks kaks eurot. Jäätise eest. Kohvi eest. Kohaliku õlle eest. Värskelt pressitud apelsinimahla eest, millele oli küll kõvasti vett juurde uhatud.

Ainult espresso maksis ühe euro. Tass oli ikka nii espressolikult väike, et lihtsalt polnud südant kaht eurot küsida.

Kaks kilomeetrit eemal, seal va laisal ja mugaval Kreekamaal, on hinnad küll naabrite omadest kõrgemad, aga kenasti ja avalikult väljas. Nende minevik pärineb ikkagi hoopis teisest maailmast. Ning nende rannad on juba täis ehitatud.

Albumivaatesse, kust saab vaadata kõiki 2. reisigrupi pilte, saad SIIT.