On veel teinegi paar, kellel on kuus last ja samapalju lapselapsi, lisaks mitmed kolme-nelja lapselised.

Kui lastest juttu tuli, leidsin minagi hästi ruttu ühise keele meie armsa giidi Nino Gergedavaga – kui nelja tütre emad. Nino tüdrukud on 23, 21, 13 ja 8 ja ühega neist saime ka poolkogemata Tbilisi kesklinnas Vabaduse väljakul kokku. "Ta õppis küll ärijuhtimist, aga tahab hoopis kohviku avada – kunstikohviku," ütleb Nino vanima tütre kohta. Teine tütar on "some kind of philosopher," ja tema tegi Nino mõne aja eest juba ka vanaemaks.

Kõik inimesed tahavad, et patriarh nende lapse ristiks

Kuigi Gruusias hoitakse väga peret ja lapsi ning beebikäruga noor isa hommikul vara linna vahel on üsna tavaline vaatepilt, mida meiegi korduvalt nägime, on neljalapseline pere tänapäeva Gruusias Nino sõnul haruldane. Praegu on peaaegu igas peres aga kolm last.

Miks?

"Sest iga pere kolmanda ja kõik järgmised lapsed ristib patriarh Ilja isiklikult!" selgitab Nino. "Kõik inimesed tahavad, et patriarh nende lapse ristiks!" Patriarh Ilja II on Gruusia õigeusu kiriku pea.
See on väga nutikas lahendus iibeprobleemile ja viimastel aastatel ongi Gruusia elanike arv, hoolimata Osseetia sõjast aastal 2008, kasvamas. Praegu elab Gruusias 4, 46 miljonit inimest, neist 1,2 miljonit Tbilisis.

Minia - elu sammas

Pere hoidmise traditsiooni juured ulatuvad kaugele ajalukku. Kuna Gruusia on olnud kogu aja teiste riikide, eelkõige Pärsia, ent ka Venemaa jt puhverriik, on siit üle käinud tohutud sõjad. Osades piirkondades lisandus sellele ka vendetta – veretasu komme. Nii on alati risk, et suguvõsa vereliin lõpeb, olnud väga suur.

Vanas Gruusia peres sai kõige suurem au osaks vanaperemehele, ent tema järel teisel kohal oli minia.

Vabaõhumuuseumis nägime-kuulsime, et ajaloolises Gruusia mäe sisse raiutud elamus toestasid katust kaks sammast. Üks neist oli tarkuse sammas, teine elu sammas. Tarkuse samba ees istus alati vanaperemees. Tema vastas, elu samba ees, oli aga minia koht. Minia pea kohale samba sisse oli lõigatud päikese märk, mis pidi noorele naisele õnnistust ja viljakust tooma.

Lisaks suurele kambrile oli mäe sees ka teine, väga madal. See oli noorpaaril kamber. Pole vist raske ära arvata, miks.

Maja ees aga oli 130-kilone kivi. Kui noormees mõnd selle maja tütart endale naiseks tahtis, tuli ta sinna ja üritas kivi tõsta võimalikult kõrgele. Kui tunded olid vastastikused, jäi neiu poisi jõupingutusi vaatama, kui ei, läks tagasi majja.

Viljatusprobleemide puhul aitasid mägedes elavad mungad

Mis aga sai siis, kui viljakusega oli probleeme hoopis mehel? Selleks elasid kõrgel mägedes erakud või mungad. Noorpaar, kes lapsi ei saanud, läks koos mägedesse nende juurde, palvetas seal natuke ja kui nad taas koos mäest alla tulid, oli noorik käima peal.

Enamiku Gruusia folkloorsete tantsude sisu on samuti üks – võitlus tütarlapse armastuse pärast. Lauludki on enamasti armastusest. Mingil mõistetamatul põhjusel eestlastelegi tuntud gruusiakeelne sõna kenadzvale aga tähendab tõlkes "suren sinu eest". (Iseasi, kuidas see suguvõsa püsimisele kaasa aitab.)

Kui vanasti oligi noormeestel kombeks pruut röövida, keerata ta pika ja paksu karjuseburka sisse ning viia oma tallu, siis tänapäeval käib kõik väga kultuurselt. Tulevase mehe auväärsemad sugulased tulevad pruudi koju ja paluvad isalt tütre kätt. Seejärel on kihlus, väga pidulik laulatus võimalikult väärikas kirikus ja siis algab kooselu. Enamik grusiine hoiab ka praegu sellest tavast kinni ja pruudid, keda Tbilisi alles ehitatava püha kolmainu kiriku treppidel nägime, olid tõesti imekaunid.