Kuidas eestlased Jeruusalemma politsei ennast pildistama said
Eesti mees on tugev nagu karu
Enne seda olid nad käinud ära pimedas prožektorite paistel hõõguva Nutumüüri juures ning näinud kurja vaeva Iisraeli riigi sünnipäeva tähistavate kodanike vahelt müürini jõudmisega.
Jamaks läks alles siis, kui bussijuht keeras Jeruusalemma teatri ette, mille kitsukesele sõidurajale ta tavaliselt sõita pole riskinud. Millimeeter haaval nihkus bussimürakas mööda ühest ja teisest autost ning pääsemine oli lähedal. Ootamatult selgus, et üks auto on pargitud selliselt, et buss mingi valemiga sealt mööda ei saa. Ja tagasi ka enam ei saa.
Pisukese mõtlemise järel tekkis idee — tõstame selle auto teelt eest ära!
“Palun, kas neli tugevat meest saaks appi tulla,” uuris reisijuht ning sellepeale tõusis kohemaid iga bussis olnud Eesti mees püsti. Sest, nojah, kui juba on neid suuri ja tugevaid vaja, siis mis seals ikka, tuleb aidata.
(“Ma ei teadnudki, et meil nii palju mehi bussis on,” imestas üks naine hiljem.)
Nähes, mis meestel plaanis, läks karmide meeste nägu laiale naerule.
Sellist nalja poleks õhtust teadnud oodata! Ja nii oligi, et kui mehed auto hopsti üles tõstsid, olid politseinikud oma mobiilid välja võtnud ning tegid nii filmi kui fotosid.
Sellest järeldus — kirikud on toredad vaadata küll, aga parem, kui vahelduseks saaks ka kivi tõsta või rinda pista.
Kirikuid kui herneid katlas
Kogu Iisraeliga on nimelt see häda ja õnn, et iga viimase kui Uues Testamendis Jeesusega seoses mainitud koha peale on hiljem rajatud uuem või vanem kirik.
Koht, kus Jeesus nuttis — palun, siin on teile väike mälestusmärk kurvalt nutva Jeesusega.
Ketsemani aed, kus Jeesus palvetada armastas — palun, siin on teile aed õlipuude ja kirikuga kõigile rahvastele. Koht, kus võis toimuda viimane õhtusöömaaeg — samuti olemas! Kolgata mägi — siin on kirikukompleks oma suurusega mäest vaid märgi maha jätnud.
Uuemad ja vanemad kirikud ja kabelid laiuvad üle Püha Maa nagu kausiga ümber läinud herneterad, mida on … palju! Ja igaühe juurde jätkub rändajaid, kes otsivad sealt tröösti või soovivad oma silmaga näha mõnd noist pühist paigust.
Pealegi on enamalt jaolt nende pühade paikadega nii, et siia ja sinna on rajatud kirikud, kuid kas leidis see või teine asi tõesti aset just siin? Nii näitavad ühed Jeesuse hauakohana üht ja teised teist kohta, oletatavast ristist, millel Inimese Poeg suri, on aga tükke üle maailma tonnide viisi laiali viidud.
Jeruusalemm sai õieti suuremaks asumiks 3000 aastat tagasi, kuigi ka juba varem sealseil mägedel elati. Oma linnuse rajas sellesse paika kuningas Taavet, kelle loodud linn on siiani vanalinna kaardil Taaveti linnana ära märgitud.
See on ka õigupoolest üks väheseid tõeliselt vanu ehitisi, mis siiani säilinud, kuigi mitte muidugi endises aus ja hiilguses.
Vanalinnas on ehitus, mida tuntakse Taaveti torni nime all ja kuigi tegu on uuema kaitsetorniga, siis on seda varasemal ajal siiski näidatud inimestele kohana, kust kuningas Taavet linna peale alla vaatas ja ühtäkki üht imekena naist, nimega Batseba, nägi.
Ei hakka sellest siin pikemalt rääkima, aga Venetsueela seebika sarnase armuloo käigus hukkus Batseba mees Uurija, suri Taaveti ja Batseba poeg ning lõpuks sündis Saalomon, kes Jeruusalemma hulga suuremaks ehitas ja sinna templi rajas.
Ettevalmistusi selleks tegi juba Taavet, kellel Jumal aga päris ehitust alustada ei lubanud, kuna vapper kuningas oli lahingutes liialt palju verd valanud.
Seda, kuidas Taaveti aegne linnus välja nägi, saab põgusa virtuaaltuuriga vaadata siit.
Andke jalamaid oma sealihast vorstiga leivad siia!
Nüüd noid uhkeid puid Iisraelis enam ei kasva, kuigi saja aasta eest oli veel mõnisada seedrit alles.
Kahjuks näib, et peale Saalomoni aega pole Templimägi palju rahu näinud. Esmalt lõhkusid selle varemeisse kuningas Nebukadnetsari sõdurid, kes suurema osa rahvast Paabelisse vangi viisid. Sealt pääsenuna ehitasid juudid templi taas üles ja palju hiljem lisas kuningas Herodes templile laia platoo, mis koha veel suuremaks ja uhkemaks muutis.
70 pKr lõhkusid roomlased templi maha, kuid platoo jäi, samuti selle tugimüürina rajatud Läänemüür, mida praegu laialt Nutumüürina teatakse.
Praegu kuulub Templimägi sinna rajatud Kaljumošeega islamiusuliste haldusalasse, kuigi korda valvab seal Iisraeli politsei. Korrakaitseüksus koosneb hästi kontrollitud araablastest ning turvakontroll mäele minejate üle on range.
Samuti tegutseb kombluspolitsei — liiga lühikeste varrukatega kleitides-pluusides naistega pahandatakse, minid ja lühikesed püksid pole lubatud, samuti igasugune miilustamine ja käest kinni hoidmine.
Templimägi on ülioluline koht juutidele, kristlastele ja moslemitele. Seal arvatakse asuvat Moria mäge, kus Aabraham kunagi oli valmis Iisakit ohverdama, Templimäe suunas palvetavad juudid sünagoogides üle maailma, Templimäele ehitasid moslemid Kaljumošee, kinnitades, et just sealt läinud Muhamed taevasse.
Praegu pääsevad juudid mäele vaid islami kogukonna loaga ning kristlastest palverändurid peavad jätma maha oma Piiblid, suured ristid või muud silmatorkavad sümbolid.
Ning sellestki on vähe — kord leidis turvakontroll poolakate kotist vorstivõileivad ning konfiskeeris need kohe — kus inimestel aru peas, sealihaga pühasse paika!
Samuti on ära võetud plaskusid alkoholiga, üks säärane vedeles Maalehe külastuse ajalgi turvamaja trepi all.
Olukord on pingeline ning plahvatusohtlik. Seega pole ime, et ülisuure skandaali tekitasid kaks naist, kes vedasid kohale tulemasina, küünelaki ja küünlad. Küünlad valasid nad märgiks Lunastaja kannatustest punase lakiga üle ja süütasid need Templimäe eri otstes põlema.
Kuuepäevase sõja ajal 1967. aastal, kui juudid taas peale 1948. aastat Templimäele ja Nutumüüri äärde jõudsid, räägiti isegi sellest, et paras oleks Kaljumošee õhku lasta, et sellest lõplikult lahti saada.
Analüütikud on hiljem oletanud, et seesugune tegu oleks vallandanud Kolmanda maailmasõja.
Templimäega on seega keerulised lood — see kuulub Iisraeli riigile, kuid seda haldavad moslemid.
Läänemüür ehk Nutumüür on seevastu ööl ja päeval täis omasid ja võõraid, juute ja kristlasi ning neid, kes millessegi ei usu, kuid loodavad siiski.
Ilmselt üks märkimisväärsemaid hetki Nutumüüri ees oligi seesama 7. juuni 1967 aastal, mil Iisraeli väed vanalinna vallutasid ning ühiselt müüri ääres rõõmust nutsid.
Originaal sellest raadioteatest, kus vahendatakse uudist Templimäele jõudmisest, ringleb praegu ka netis, üht seesugust fotodega varustatud helisalvestist saab vaadata allpool lisatud klipist.
Mida laulavad eestlased Jeruusalemma kirikus?
Poola palverändurid paistavad igal pool pühades paikades silma ja kõrva sellega, et võtavad alatasa üles ühise laulu ning tunnetavad läbi selle paikade rahu.
Juhuslikult kokku sattunud ja eri elualadelt eestlased ei suuda isegi Läänemere laineid ühiselt ära laulda, kirikulaulud on päris tume maa.
Ometi on üks viis, mis Maarja Uinumise kirikus suudeti peaaegu ühiselt üles võtta, te teate seda ka, see algab nii: püha öö, õnnistud öö, kõik on maas, rahu sees…
Siit kaks järeldust: 30ne kraadises kuumuses on raske leida paremat laulu ja bussijuht Nasseril on eestlaste koha pealt õigus — nad ei tee asju päris tavalisel viisil.
