Nii kaugele, kui silm ulatub – ega ta kõrgete hoonete tõttu väga kaugele ei ulatu – näed vaid hotelle. Esiteks Sofia, see meie oma. Rõdult otse vaadates paistab meri, alla vasakule kaedes suur bassein.

Siis Shipka, kõrval Odessos, veidi eemal Pliska. Ei no, kes see Pliskat ei tea, eriti see, kes juba nõukogude ajal võis ea poolest napsi võtta.

Hotellide vahel laiutavad mõnel pool veel arendamata kinnisvaraga paigad, umbrohi pilguga vaadates rinnuni. Tänava ääres valuutavahetusputkad, aga ka väiksemad kauplused ning kiirsöögikohad. Viimastest jäi miskipärast silma nimi Zajebisty Kebab. Mõlemad sõnad tunduvad kuidagi tuttavad, küll erinevatest kultuuridest.

Kõik see kokku tähendab, et turist on piiramisrõngas. Annab aga raha välja. Kuulujutud ütlevad, et küsida võib siin kaks korda nii palju, kui Bulgaarias tavaliselt küsitakse.

Küsimus on lihtsalt selles, kas läbi tule, vee ja vasktorude käinud Maalehe tellija niisama lihtsalt neid leeve luftitama asub. Valmisolek endale midagi lubada on aga olemas. Olgu kinnituseks kasvõi seik ühelt varasemalt reisilt Korfule.

Olime ühes väikeses veinitööstuses. Maitsesime, pakuti ka kaasa osta. Üks eakam reisiline, kellel võis isegi juba ununenud olla, mitu aastat tagasi tema pensioniaeg jõudis, kobas taskus ning leidis paki eurosid. Nii suure paki, et isegi turistidega harjunud kaupmehel käis jõnksatus läbi kõrisõlme.

See selleks. Kuldsed Liivad on siin ja praegu. Aastast 1957, nagu ütles giid Tea Reinvald. Ning nii arenenud, et enam ei tahetagi väga, et edasi areneks. Muidu ununeb, mispärast siia üldse esimesi hotelle ehitama hakati.

Ahjaa, eks ikka selleks, et kusagil seal eemal asuvast ahvatlevast rannaliivast kulda sõeluma hakata.