Lahkumine Iisraelist: vaatame kuurortlinn Eilatit ning anname ära relvad
Germalo-Maalehe ühisreisi lõpuks saabus kultuurihuviline grupp Jeruusalemmast otse moodsasse kuurortlinn Eilatisse.
Oma olemuselt meenutab see Sharm El Sheiki või iga teist tänapäevast hotellilinnakut, mis on võrdlemisi uus, puhas ja pühendatud turistidele ja nende rahale.
Punase mere ühest otsast 12 km omav Iisrael on puhkekoha pressinud otse Egiptuse ja Jordaania vahele ning mõlemad riigid on sealt silmaga näha.
Odavad kulinad ja kallid eined
Avalik rannaala on pisike ja rahvast täis, kui karp kilusid. Sellest pääsemiseks võib osta 200 kroonise päevapaketi väljasõiduga randa pisut eemal, kus on liiv puhtam ning õhku rohkem.
Kiire hinnavõrdlus turul näitas, et Eilatist saab kõiksugu vidinaid, tasse ja mütse odavamalt, kui Jeruusalemma vanalinnas laiuvalt turult, mis paistis olevat kõige kallim koht riigis üldse.
Kuid ka Eilatis on võimalik raha kulutada. Vabalt võib juhtuda, et paar klaasi veini ja õhtueine kahele läheb maksma 1200 krooni ning kui seda on maksjale palju, jääb tal vaid kiruda, et ei taibanud menüüst iga asja hinna kohta aru pärida.
Esialgu tundus Eilat vaimsuselt tühi ja olemuselt mõttetu ning Püha Maa risti põiki läbi käinud reisilised mõtlesid imestusega neile kaasmaalastele, kes sarnases kohas nädala või koguni kaks olid vastu pidanud.
Kui aga saadi supelda Punases meres, vedeleda hotelli basseinis ning seista 40ne kraadises kuumuses, läks meel leebemaks. Eks ole see Eilatki ju vaid koht päikese all ning seal puhanud eestlased paistsid sellega igati rahule jäänuna. Olid nemadki teinud väljasõidu Surnumere äärde, soovijad saanud käia Jeruusalemmas ning Petras.
“Meie tuleks siia hea meelega puhkama,” kinnitas Tallinna lähedalt ringreisile tulnud vanem abielupaar.
“Me ei veedaks siin vabatahtlikult tundigi,” teatas jällegi noorem pealinna pere.
Õnneks on meil ses suhtes vabadus teha just seda, mida hing ihkab.
Raskem lugu on riigist välja saamisega. Otse linna keskel on küll lennuväli, kuid tšarterlende sealt sisse-välja ei lubata, see õigus on eemal asuval hoolsasti turvatud Ovda sõjalennuväljal, kuhu tuleb minna kohale juba kolm tundi enne lendu.
Püüame riigist rahulikult lahkuda
Kõiki riigist lahkujaid küsitletakse etteantud küsimustiku alusel ning tavaliselt valitakse mõned inimesed välja hoolsamaks vaatluseks. Nii noortel kui vanadel tuleb selgitada, mis oli nende Iisraeli tuleku eesmärk, kas nad tundsid enne kedagi, kas keegi kutsus neid, kas keegi andis midagi riigist välja viimiseks, kas keegi püüdis tutvust sobitada, kas kogu aeg oldi koos grupiga, mida tehti vabal ajal…
Eraldi osa puudutab kohvri pakkimist ning aru tuleb anda, kas asjad pakiti ise, oli kohver kogu aeg silma all, kui söömas käidi, kus kohver siis oli, on see ikka kindel, et mitte keegi seda ei surkinud?
Ühe reisilise hiljuti Iisraelis käinud tütar näiteks vastas “valesti” ja ütles, et söömas käies tal ei olnud kohver silma all ning see tähendas kohe, et talle pühendati rohkesti lisaaega ja kogu tema pagas muutus hoobilt kahtlaseks.
Kahtlased võivad olla ja ongi üksinda reisile tulnud inimesed, eriti mehed. Kuid ka naised ei pruugi pääseda, luubi all on olnud kaunitarid ja viimati ka keegi 80ne aastane proua.
Vanaprouad pigem mitte terrorismikahtlusega, vaid murest, et vanad inimesed on lasknud end kuidagi ära rääkida ja neid kasutatakse mingil moel ära.
Seega tuleb ka neil ausalt ja otse vastata küsimusele: kas teil on nugasid, mingeid muid relvi, automaatrelv?
(“Ja te ei tohi naerma hakata, kui seda küsitakse,” hoiatas protseduuri reisilistele selgitanud kohalike oludega tuttav inimene. “Kui te naerate, siis tekib kohe uus küsimus — miks te naerate?”)
Ja kuigi tundus esiti lausa võimatu sellises situatsioonis tõsiseks jääda, kadus naerutuju lennujaamas sootuks.
Nähes, kuidas sabas oma korda ootajate silme all võeti lahti suured kohvrid, tõsteti sealt välja kõiki asju ning surgiti narkotestriga, vaadati läbi fotosid, jäi vaid loota, et see karikas võimalikult kergelt mööda läheks.
Miks teil see postkaart on?
Ühe ringreisija kohvergi puistati hilp-hilbult läbi ning huvi äratasid kohapealt ostetud postkaardid, eriti palestiinlastele kuuluva Jeeriko foto.
“Millal te seal käisite, mis oli teie reisi eesmärk, miks teil see foto on,” kuulis proua kohe karme küsimusi.
Samamoodi tuli vastata noormehel, kelle fotokaamera pilt-pildilt ette võeti. “Mis koht see on, kes on need inimesed siin peal, miks te neid pildistasite, kas te tunnete siit kedagi,” pidi ta oma tavapäraste reisifotode juures aru andma.
Eesti ajakirjandussegi on jõudnud reisiliste kurtmisi, keda piiril eriti on pinnitud. Ja see on mõistetav, me pole sellega harjunud ning seesugune küsitlemine ja tuhlamine on ebamugav ja ahistav.
On vaadatud läbi kreeme, lapatud lehthaaval raamatuid, peetud kahtlaseks mitmeid oste ning halvemal juhul viidud kahtlane isik ise kõrvalruumi läbivaatuseks. Vahel äratab kahtlust seegi, et ringreisil osalevad nii vanad kui noored, sest kuidas on võimalik, et nii erinevatel vanusegruppidel on samad huvid?
“Noored inimesed seda ei mäleta, aga vene ajal piiri ületamine oli vahel hullemgi,” ohkasid vanad rännumehed vaid, kui lõpuks olid kõik õnnelikult ootesaali pääsenud. Kes viie minuti, kes poole tunniga.
Siis oli kõik möödas ja võis hakata lõpuks muret tundma juba uute asjade üle — kas see, et soomlased samal hommikul taas tuhapilve pärast lennuvälju sulgevad, mõjutab ka seda reisi ning kui Tallinnas maanduda ei saa, siis kas Riias saab ja peaasi, et nüüd lennuk ikka rattad maast lahti saaks.
Kuigi jah — ühe päeva oleks võinud ju veel olla sääl soojal ja lõputult põneval maal ja pisut veel venitada hetkega, mil maandutakse pilvisel ja reumaatiliselt lörtsisel kodumaal.
Aga nagu juudid sellistel puhkudel ütlevad: on nagu on.
