Need 6000 sorti viinamarju pluss tsitrusesalud ja maisipõllud võiksid ju kaunistada kogu 800 000 hektarit ja on olnud aegu, mil see nii ka oli.

Suurim hävitustöö tehti 1980.- 90. aastatel. Mäletatavasti kehtis Gorbatšovi ajal NSV Liidus peaaegu et kuiv seadus. Kuigi eesmärk võis olla õilis – vähendada alkoholi tarbimist – lõi see väga valusalt just viinamarjakasvatuspiirkondi, sealhulgas Gruusiat. Viinamarjaistandusi lausa niideti maha, kuna alkoholi tuli vähem toota, ja paljusid neist ei jõutudki enam taastada.

Pärast Nõukogude Liidu lagunemist olid omandiprobleemid segased kõikjal, kaasa arvatud Gruusias. Tagastamised-erastamised käisid ka siin, nende protsesside tulemusena vähenes aga haritud maa hulk veelgi.

Iseseisvuse algul oli seadusandlus puudulik ning 30 000 hektarit maad läks hindude, hollandlaste ja Aafrika valgete kätte. Siis aga otsustati, et maad välismaalastele ei müüda.

Maa müügi moratoorium välismaalastele kehtib aastani 2017.

Kuigi näiteks viinamarju ei kasvata praegu enam sugugi iga talumees oma aianurgas, vaid neil on oma kooperatiivid, kellele kuuluvad laiad viinamarjaväljad, kokkuostud ja pressimiskojad (mille ees praegu ootavad iga päev pikkades järjekordades viinamarjakoormatega traktorihaagised ja GAZ 51-d) , on söötis maad üleliia palju. Riiklikul tasandil on mõtlema hakatud selle üle, kuidas edasi tegutseda ja vaidlused käivad. Praegu aga on maa müük välismaalastele kuritegu Gruusia riigi vastu.