MAALEHE REIS | Aladini imelambiga värvikas Marokos


Maalehe reisisellid kogunesid ühisfotole Marrakechis.
Maalehe reisisellid kogunesid ühisfotole Marrakechis.SILJA LÄTTEMÄE

Maaleht viis koostöös Germalo reisibürooga lugejad novembri algul nädalasele ringreisile Marokosse – riiki, mille sooja kliimat, palmialleesid, värvikirevust ja idamaist võlu niipea ei unusta.

Maandusime suvekuuma õhkuvas Agadiris – kuurortlinnas Atlandi ookeani kaldal. Ümberringi palmipuud, araabia keel ja mehed maani valgetes ürpides ehk djellaba’des. Poodidel ja muudel hoonetel vaid prantsus- ja araabiakeelsed sildid, mõnel pool lisaks ka berberikeelne tekst.

Astuda kristlikust põhjamaade kultuuriruumist otse islamimaailma ei olnudki nii raske, kuna maad ja kohalikke olusid tutvustas Germalo giid Tea Reinvald. Marokos astus bussi ka maani djellaba’s araablane – Maroko reisibüroo esindaja Mohamed ja retk Araabia muinasjuttude võlumaailma võis alata.

Maroko – see on riik Põhja-Aafrikas ookeani ja kõrbe vahel. Läänest loksub Atlandi ookean, idast kaitseb põrgukuumuse eest Atlase mäestik ja lõunast tungib peale Sahara kõrb. Kõrbe pealetung siin on niivõrd tugev, et sõjavägi on rajanud palmilehtede toel lõunapiirile kaitsevalle sisseuhtuva liiva vastu.

Ehedat elu näeb turgudel

Seotud lood:
„Terre-terre,“ teretasid berberi kaubitsejad eesti keeles, käiku läks ka soome keel.

Hommikuseks äratuseks polnudki vaja kella helisema panna, sest enamasti äratas meid kutse tulla mošeesse palvusele, see kõlas minarettide tipust kui valjuhäälne veniv õhuhäire. Neljakandilises minaretis on lai kaldtee, kuhu pääseb ratsanik hobusega minareti tippu rahvast mošeesse hõikuma.

Kohe said reisisellidele selgeks põhisõnad: souk, mis on kohalik turg; medina ehk vanalinn, ja dirhamid (kohalik raha kursiga 1 euro on umbes 10 dirhamit). Selgeks sai seegi, et Marokos kehtib leebe islam, ei olegi eurooplasest naisel vaja end silmini rätti mässida ja pikk maani kaftan selga tõmmata.

Võluv Majorelle'i aed Marrakechis. SILJA LÄTTEMÄE

Vaevalt saime esimesel päeval Agadiris uudistada kohalikku melu, kui kohe leidsime end berberite keskel. Souk el Hadis pakuti kohalikke puuvilju, ehteid, rätte, ohtralt värskelt pressitud apelsinimahla ja igasuguseid vidinaid.

Turistilõksuks oli muidugi kaamelisõit. “Terre-terre,” teretasid berberi kaubitsejad eesti keeles, käiku läks ka soome keel. Mustasilmsete berberite tunnustavad komplimendid naistele ja Maroko kaupmeeste soe suhtumine lausa sulatasid kinnise põhjamaalase südame.

“La-la-la!” ehk “ei-ei ei!” sai ka kiirelt selgeks. Sinna juurde veel tugev kätega vehklemine, sest teistel turgudel, näiteks Essaouiras ja eriti Fesi medina kitsastes tänavakäikudes passivate araabia kauplejate leerist oli tunduvalt raskem raha kaotamata end läbi pressida.

Kui suurlinnades võib imetleda palmisalude ja õitsvate põõsaste ning ronitaimede rüppe mattunud uhkeid villasid, siis mägedes elavate berberite külades valitseb vaesus.

Tüüpiline pilt on luitunud djellaba’sse mähitud üksik berber, kes vitsaga ohjeldab kitsekarja või veab eesli ja logiseva vankriga oma pampe.

Elu käib ka lagunevates hurtsikutes, rõdudel kuivab pesu ja üleni kangastesse mässitud naised toimetavad otse tolmusel liival istudes.

Vaesed sirutavad oma käed raha paludes välja igal turul, koputavad autode akendele kiirteedel, kerjates almust. Kuna islamis on ette nähtud annetada igal aastal 2% oma sissetulekust vaestele, siis küllap palujad saavadki lõpuks oma dirhamid kätte.

Giid Tea Reinvald selgitas, et berberid on suutnud säilitada nii oma keele kui kultuuri vaatamata sellele, et araablased on nad allutanud oma kultuurile. Uskumatu, aga alles 2011. aastal kinnitati ametlikult berberi tähestik ja sestpeale avati ka esimesed berberi koolid. Keele ja kultuuri säilitamisega tegeleb Marokos Berberi akadeemia.

Maotaltsutajate haardes

Casablanca, Rabat, Essaouira, Fes ja teised linnad, mida külastasime, olid traditsiooniliselt vanalinna osaga ehk medina’ga, mida uuslinnast eraldas pikk kaitsevall ehk linnamüür. Väljaspool medina’t kõrgusid aga uuemad ehitised.

Rahvaarv neis linnades on enamasti üle miljoni. Miljonirahva eestlaste esindajana võttis see teadmine üsna mõtlikuks.

Loe veel

Reisi viimane päev Marrake-chis, kus elab umbes üks miljon inimest, jättis kõigile kustumatu mulje – seda eelkõige kontrastide tõttu: suursugused villad, rohelusest pakatav Majorelle’i aed otsekui paradiis, kosutav jahedus suvekuuma eest kunagise Marrakechi vesiiri haaremis ja üle kõige kõrgumas igast ilmakaarest nähtav linna sümbol Koutoubia mošee minarett.

Vaade Marrakechi kunagise peavesiiri haaremile, mis nüüd on turistidele avatud. SILJA LÄTTEMÄE

Reisi viimase päeva lõpetasime 7. novembri õhtul Marrakechi kuulsal Jemaa el Fna väljakul. See UNESCO maailmapärandi nimekirja kantud väljak lausa pulbitses kaubitsejate, müüjate ning maotaltsutajate ründavast leerist.

Mida pimedamaks muutus öö Jemaa el Fna väljakul, seda kõvemaks paisus moosekantide muusika, trummipõrin, Aafrika ühe keelega viiuli kiiksatused, kaubitsejate hõiked. Lisaks madudega vehklevad marokolased.

Niisugusena Maroko meelde jäigi – kirevates erksates värvides kaubad ja vidinad, maiustused, koormate kaupa salle, mida reisilistele jõuga kaela mässiti. Maotaltsutajate eest tuli meil lausa põgeneda.

Kõik reisisellid said meie giidilt Mohamedilt kingiks Aladini imelambi. Lambid näpus, tuligi põhjamaiselt kargesse Eestimaa sügisesse naasta.

Maaleht maksab igal kuul ühele tellijale Eesti keskmist palka ja nii 12 kuud järjest.
Telli Maaleht ja osale tellijapalga loosimises!
Vaata lähemalt >

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare