Pilte saab tikkida iga käsitööoskusega inimene, kes sellest enne teada annab, väikse tasu maksab ja juhendajalt enne tööleasumist juhtnööre saab.

Ka meie reisiseltskonnas oli käbeda käsitööoskusega naisi, kes kohe nõela sõrmede vahele võtsid ja tahtsid endki ajalukku jäädvustada. Ent nii lihtsalt see ei käi – saagakeskuse juht jälgis seda kõike, murekorts otsmikul ja sekkus siis käbedasti, sest kogu tikand peab olema ühtlases ja Islandile omases stiilis. Meie naised polnud aga instrueerimist läbinud. Seega ebaõnnestus eestlaste katse võtta Islandi legendi jutustamine elegantselt enda valdusse.

Tikand tuleb aga kindlasti kaunis ka meie abita. Loo on visualiseerinud kunstnik ja disainer Kristín Ragna Gunnarsdóttir. Alustekstiilile on masinaga õmmeldud piltide kontuurid. Need täidetakse käsitsi tikkides.

Ettevõtmine algas juba 2013. aastal ja praeguseks on umbes pool tööst valmis. Alguses arvati, et tikand saab eksponeerimisküpseks 6–13 aastaga, aga tundub, et nii kaua sellega ei lähe.

Islandi ajaloo, nii kauge kui ka lähiajaloo jutustamisel on tähtis osa Skógari vabaõhumuuseumil. See on eramuuseum, mis on välja kasvanud väiksest kodusest kogust, aga on nüüdseks paisunud suureks ja erakordseks väljapanekuks. Peale ajalooliste esemete, kunsti, rahvarõivaste, meresõiduvahendite, talu- ja käsitööriistade on seal ka taastatud kunagised saarerahva majad. Näiteks elumaja, mille esimesel korrusel elasid veised-lambad ja teisel korrusel pererahvas. Kuna puitu saarel polnud, kütsid maja all elavate loomade kehad, mille soojus tõusis üles. Loomulikult koos kõigi aroomidega.

Erakordne väljapanek on Skógaris ka transpordi- ja sidevahenditest. Sellist muuseumi vist maailmas teist polegi.